I. Kosmilisus ja mikrokosmos

1

Vaatle ?htuseid lilli1 p?ikeseloojaku ajal, mil nad ?ksteise j?rel sulguvad: sind valdab kummaline tunne, m?istatuslik hirm selle pimeda, unen?olise, maa k?lge kinnistatud oleluse ees. Mets on tumm ja aasad vaikivad. Tuul m?ngib okstega, kuid ise nad ennast ei liiguta. Ainult v?ike s??sk on vaba; ta tantsib veel ehavalguses; ta liigub, kuhu tahab.

Taim pole midagi iseseisvat. Ta moodustab osa maastikust, kuhu juhus sundis teda juuri ajama. Videvik, jahedus ja k?igi ?ite sulgumine pole p?hjus ja tagaj?rg, see pole h?daoht ja ohule reageerimine, vaid ?htne looduslik protsess, mis toimub taimega, tema ?mber ja tema sees. ?ksik taim pole vaba omaette ootele j??ma, midagi tahtma v?i otsust langetama.

Loom aga v?ib valida. Ta pole samamoodi ?mbruse k?lge seotud. Parv s??ski, kes tantsib veel teel, ?ksik lind, kes lendab l?bi ?htu, rebane hiilimas linnupesa poole – need on iseseisvad v?ikesed maailmad suure maailma sees. Inimsilmale n?htamatu pisiolevus, kelle elu veetilgas kestab ?he sekundi ja kelle p?ralt on ?ksnes pisike osa tilgast, on koguilma ees vaba ja s?ltumatu. Hiigeltamm, mille lehe k?ljes too tilk ripub, ei ole seda mitte.

Seotus v?i vabadus: selles seisneb taimse ja loomse (animaalse) oleluse s?gavaim ja olulisim vastandlikkus. Kuid ?ksnes taim on tervenisti see, mis ta on. Looma olemuses on mingi kaksipidisus. Taim on lihtsalt taim, loom oleks nagu taim ja peale selle veel midagi. Ohu ees heitunult kogunev loomakari, laps, kes nuttes ema k?lge klammerdub, meelt heitev inimene, kes otsib teed Jumala juurde – nad k?ik tahaksid p??seda tagasi tollesse seotud, taimelisse olelusse, kust nad ?ksindusse vabastati.

?istaime seeme n?itab mikroskoobi all kahte idulehte, millest saab alguse ja mis kaitsevad hiljem valguse poole p??rdunud v?su, kus toimub mahlade ringlus ja kujunevad paljunemisorganid, samuti juurealget, mis ennustab taime muutmatut saatust olla taas maastiku osaks. K?rgemate loomade juures n?eme, kuidas viljastatud munarakk puhkeva olemasolu esimestel tundidel moodustab v?lise idulehe, mis ?mbritseb keskmist ja sisemist, millest edaspidi kujunevad vereringe- ja sooj?tkamiselundid (niisiis taimelised alged loomses kehas) – eraldades seda emaorganismist ja seega kogu ?lej??nud maailmast. V?line iduleht, mis neid kahte maakera ajaloos ilmnenud eluliiki teineteisest eristab, osutub seega loomse oleluse s?mboliks.

Selle kohta on olemas ilusaid vanaaegseid iseloomustusi: taim on midagi kosmilist, loom on peale selle ka mikrokosmos makrokosmose suhtes. Alles siis, kui elusolend end koguilmast niiviisi eraldab, et oma asukohta selle suhtes ise m??rata oskab, on ta mikrokosmoseks saanud. Isegi planeetide teekond on aheldatud suurte trajektooride k?lge. ?ksnes need v?ikesed maailmad liiguvad vabalt – ?he suure suhtes, mis on nende teadvuses esindatud kui neid ?mbritsev maailm. Alles n?nda on see, mida valgus ruumis esile toob, omandanud meie silmis keha t?henduse. Miski meis t?rguks vastu, kui tahaksime taimelegi omistada t?elist keha.

K?ik kosmiline kannab perioodilisuse tundem?rki: seda iseloomustab taktim??t. K?igele mikrokosmilisele on omane polaarsus. Kogu tema olemust v?ljendab s?na ‘vastu’: temas on pinge. Me r??gime pingsast t?helepanust, pingelisest m?tlemisest, aga k?ik virged olekud ongi olemuselt pinge. Meeled ja objektid, “mina” ja “sina”, p?hjus ja tagaj?rg, asi ja omadus – k?ik see t?hendab pinget kahe pooluse vahel, ja seal, kus toimub niinimetatud pingelangus, saabub peagi elu mikrokosmilise k?lje v?simus ning l?puks uni. Magav, k?igist pingetest vaba inimene elab veel ainult taimelist elu.

Kosmiline takt on aga k?ik see, mida saab ?elda ka s?nadega ‘suunduvus’, ‘aeg’, ‘r?tm’, ‘saatus’, ‘igatsus’ – see algab puhastverd hobuste kapjade plaginast ja uhke s?jav?e kaikuvast sammust ning ulatub kahe armastaja s?natu teineteisem?istmiseni, suursuguse seltskonna delikaatsuseni, inimesetundja vaatleva pilguni, mida ma olen nimetanud f?siognoomiliseks taktiks.

Kosmiliste ringk?ikude takt toimib omasoodu ka ruumis kulgeva vaba mikrokosmilise liikumise tingimustes, ning lahendab vahel k?igi virgete ?ksikolendite pinge ?heks suureks tuntavaks koosk?laks. Kes on vaadelnud linnuparve lendu ?huruumis – kuidas see ?ksiti samakujulisena kerkib, p??rdub, k?rvale p?ikab ja kaugusse kaob –, sellele on tuttav taimeline kindlustunne, “see miski”, koguliikumises k?tkev “meie”-tunne, mis ei vaja ?ksteisem?istmise jaoks mingit “mina” ja “sina” vahelist silda. Selline on nii loomade kui ka inimeste s?ja- ja armutantsude m?te; nii liitub tormi jooksev r?gement vaenlase tule all ?ksusena, nii t?mbub rahvahulk erutava s?ndmuse korral otsekui ?heks kehaks, mis ?kitsi, pimedalt ja kummaliselt m?tleb ja toimib, ning m?ni hetk hiljem taas koost v?ib laguneda. Siin t?histuvad mikrokosmilised piirid. Miski m?llab ja ?hvardab, surub ja tirib, ihkab, tihkab ja vihkab. Ihuliikmed segunevad, jalg tormab edasi, ?ks karjatus kostab k?igi suust, ?ks saatus on k?igil. V?ikeste ?ksikmaailmade summast on j?rsku saanud tervik.

Kosmilise takti vastuv?tmist nimetame ‘tundmiseks’ (F?hlen), mikrokosmiliste pingete m?rkamist t?histame s?naga ‘tajumine’ (Empfinden). Seda selget erinevust elu ?ld-taimelise ja puht-loomse k?lje vahel on ?hmastanud kahem?tteline meelelisuse (Sinnlichkeit) m?iste. Kui nimetada tundmist elu sooliseks ja tajumist selle meeleliseks aspektiks, siis avanevad s?gavaleulatuvad seosed. Tundmine kannab j?tkuvalt perioodilisuse, takti tundem?rki: see puudutab tundja koosk?la taevakehade ringlusega, naise suhet kuuga, ?ldse elu vahekorda ?ise tunni, kevade, soojusega. Tajumine koosneb polaarsetest pingetest: siia liigituvad valguse ja valgustatu, tunnetamise ja tunnetatu, valuaistingu ja seda p?hjustanud relva vahel tajutav polaarsus. K?rgeltarenenud liikidel on nende kahe v?ime alusel arenenud v?lja erilised elundkonnad. Mida t?iuslikuma kuju need saavad, seda otsesemalt r??givad nad kummagi eluk?lje t?hendusest. Meil on kaks kosmilise olelusega seotud ringlusorganite s?steemi:2 vereringe ja sigimiselundid, ning kaks mikrokosmilise liikuvusega seotud eristavate organite s?steemi: meeled ja n?rvid. Tuleb oletada, et algselt moodustas kogu keha ringlus- ja ?htlasi kompamiselundi.

Veri on meie jaoks elusa s?mbol. Ta ringleb organismis alates selle sigitamisest kuni surmani, j?uab ema kehast lapse kehasse, on liikvel nii virges kui ka magavas olendis. Esivanemate veri voolab l?bi p?lvkondade ning ?hendab need suurde saatuse, takti ja aegade ahelasse. Kunagi ammu toimus see ringliikumist kandvate olendite ?ha uute jagunemiste teel, kuni viimaks ilmus omaette elund sugulise sigitamise jaoks, mis tegi ?he silmapilgu kestmise s?mboliks. See, kuidas n??dsed elusolendid sigitavad ja viljastuvad, kuidas taimelisel elemendil neis on tung paljuneda, et igavene ringlus v?iks kesta kauem kui nad ise, kuidas ?ks suur elutukse l?bi kaugete hingede m?jub, k?tkestades, ergutades, pidurdades ja ka h?vitades – on s?gavaim elusaladus, millest k?ik suured m?steeriumid ja luuleteosed l?bi p??avad tungida. Sellega seotud traagikat puudutas Goethe oma luuletuses “?nnis igatsus” (“Selige Sehnsucht”) ning romaanis “Valiksugulused”, kus laps pidi surema, sest ta oli ellu kutsutud v??rast verest ja seega otsekui kosmilise s?? t?ttu.

Niiv?rd kui mikrokosmos makrokosmose suhtes vabalt liigub, saavad tal lisaks kosmilist laadi organitele olema eristamisorganid, “meeled” (alguses ainult kompamismeel ja ei midagi muud). See, mida me oma praegusel k?rgel arenguastmel v?hem v?i rohkem taktiilset laadi s?nadega nimetame (pilguga riivama, k?rvaga tabama, vestluses puudutama), on lihtsaim moodus iseloomustada elusolendi liikuvust, millest l?htub tema vajadus oma suhetel ?mbrusega pidevalt silm peal hoida. See aga t?hendab enda asukoha kindlaksm??ramist. Seep?rast on k?ik meeled, olgu nad ?ksk?ik kui v?lja kujunenud ja oma algup?rast kuitahes v??randunud, ?ieti kohameeled; teistsuguseid polegi. Igasugune tajumine eristab oma ja v??rast, ning selleks, et v??ra asukohta enda suhtes kindlaks teha, k?lbavad ?htviisi h?sti nii koera haistmine kui ka metskitse kuulmine v?i kotka silm. V?rvid, valgus, helid, l?hnad ning iga v?imalik moodus nende tajumiseks t?hendavad vahemaad, kaugust, ulatuvust.

Nagu kosmilist laadi vereringe, nii on ka meelte eristav tegevus alguses ?htne. Tegevad meeled on alati ka taiplikud; otsimine ja leidmine on neis lihtsates suhetes ?ks, just see, mida me ?sna sobivalt kompamiseks nimetame. Alles hiljem, mil v?ljakujunenud meeltele k?rgeid n?udmisi esitatakse, pole tajumine enam ?htlasi tajutust arusaamine, ning aegamisi kaugenevad need kaks teineteisest ?ha enam. V?lises idulehes lahutub meeleelundist kriitiline elund, ning esimene jaguneb kiiresti teravalt eristuvateks ?ksikmeelteks. (Samuti lahutub sigimiselund vereringest.) Seda, kui kindlalt me k?sitame igasugust arusaamist tajudest tuletatuna ja kui ?htemoodi need kaks v?imet inimese eristavas tegevuses toimivad, n?itavad v?ljendid nagu ‘teravmeelne’, ‘peenetundeline’, ‘sissevaade’, ‘tal on selle peale hea nina’; r??kimata sellistest loogikaterminitest nagu Begriff (m?iste), mis tuleb saksa keeles s?nast greifen (haarama), ja Schluss (j?reldus), mis tuleb s?nast schliessen (sulgema) – millised on p?rit silmaga n?htavast maailmast.

Me n?eme, et koer on t?helepanematu, aga siis j?rsku kuulatab pingsalt ja nuusib: tal on tarvidus lisaks tajumisele millestki aru saada. Ent koer v?ib ka m?tlik olla – siis on tegev peaaegu ainult arusaamine ?ksinda, mis tugineb n?rkadele tajumustele. Vanemad keeled v?ljendasid taju intensiivistumist v?ga selgesti, nad eristasid iga uut tajum??ra erilist laadi tegevusena ja andsid sellele eraldi nime: kuulma – kuulama – kuulatama; nuusutama – haistma – nuuskima; n?gema – vaatama – j?lgima. Neis ridades muutub tajumuste v??rtusega v?rdelises vahekorras oleva arusaamise v??rtus ikka tugevamaks.

L?puks aga puhkeb valla k?rgeim meel teiste hulgas. Miski k?iksuses, mis j??b meie arusaamise p??dele alati ligip??smatuks, ?ratab endale ihulise elundi: areneb silm, ja silmas, koos silmaga saab selle vastaspoolusena olema valgus. Sellest ajast alates (ning vaatamata asjaolule, et abstraktne m?tlemine tahaks valguse nii-?elda p?evavalgelt ?ra viia, joonistades selle asemel m?ttepildi kiirtest ja lainetest) v?etakse elu kui midagi tegelikku vastu ja vaadeldakse teda meie silmade valguse-ilmas. See on ime, mis kujundab k?ike inimlikku. Alles valguse toimevallas s?nnib heledais v?rvides kaugusi, alles seal on olemas ?? ja p?ev, n?htavaid asju ja liikumisi avaras valguse-ruumis, Maa kohal ringlevate l?putult kaugete t?htede maailm, ?ksiku elu valgusepiir, mis on palju kaugemal kui keha vahetu ?mbrus. Selles valguse-ilmas (mille igasugune teadus m?testab ?mber vaid kaudsete, vaimusilmas n?htud kujutluste abil – “teoreetiliselt”) elab ja liigub v?ikesel taevakehal nimega Maa n?gemisv?imega ?nnistatud inimsugu, kelle jaoks on m??rava t?htsusega, kas nende kodu asub l?unamaises valgusk?lluses, nagu egiptuse ja mehhiko kultuuril, v?i p?hjapoolsete maade h?maruses. Inimene v?lub oma ehitised esile n?gemismeele tarbeks, mis t?hendab kehalisest kompamistajust l?htuva tektoonika teisendamist valguses kujunenud suheteks. Religioon, kunst, m?tlemine s?ndisid valguse jaoks, ja k?ik nendevahelised v?i ka nende sisesed erinevused piirduvad sellega, kas nad p??rduvad ihu- v?i vaimusilma poole.

Siin tuleb t?ie selgusega ilmsiks erinevus, mida taas ?hmastab ebaselge m?iste – ‘teadvus’ (Bewu?tsein). Mina tavatsen teha vahet olelusel (Dasein) ja virgeolekul, virgel teadvusel (Wachsein).3 Olelusel on takt ja suunduvus, virgeolek on pinge ja ulatuvus. Olelust valitseb saatus, virgeolek eristab p?hjusi ja tagaj?rgi. Esimese p?hik?simusteks on “millal?” ja “miks?”, teisel “kus?” ja “kuidas?”.

Taim oleleb, olemata virge. Unes muutuvad k?ik olendid taimedeks: pinge ?mbritseva maailma suhtes on kustunud, elu takt toimib edasi. Taimel on suhe vaid k?simustega “millal?” ja “miks?”. Esimeste roheliste v?rsete t?rkamine veel talvisest maast, pungade pakatamine, kogu j?rgnev ?itsemise, l?hnamise, v?rvirikkuse, k?psemise v?gi – see k?ik kannab endas soovi saatuse t?itumise j?rele ja alatist igatsevat k?simust “millal?”.

K?simus “kus?” ei saa taimelise oleluse jaoks midagi t?hendada. Samas on see k?simus, millega ?rkav inimene endale iga p?ev oma maailma teadvustab. L?bi k?igi p?lvkondade kestab vaid oleluse elutukse, virgeolek aga algab iga mikrokosmose jaoks uuesti: selline on sigitamise ja s?nni erinevus. ?ks on kestmise tagatis, teine on algus. Ning seep?rast taim sigitatakse, aga ta ei s?nni. Ta on olemas, kuid ?kski ?rkamine, ?kski esimene p?ev ei too temani meeltega tajutavat maailma.

2

Nii astub meile n??d vastu inimene. Enam ei h?iri miski silma puhast valitsust tema meelelise virgeoleku ?le. Valguse-ilmas ?ratavad ?ised h??led, tuul, loomade hingamine, lillede l?hn ennek?ike k?simusi “kuhu?” ja “kust?”. Meil pole aimugi l?hnade toimevallast, millega viib oma n?gemismuljed seosesse inimese l?him kaaslane koer. Me ei tea, mida tajub liblikas, kelle kristallsilm ei koonda mingit pilti, ega tea midagi meeltega varustatud, kuid silmitute loomade maailmast. Meile on j??nud ainult n?gemismeele abil tajutav ruum. Ning ?lej??nu, see v?hene, mida me v?tame vastu teiste meelte abil – helid, l?hnad, temperatuur – on leidnud selles koha valguses heiastuvate asjade omaduste ja toimetena. Soojus v?ib p?rineda n?htavast tulest; valguse k?es vaadeldud roos l?hnab ja viiuliheli v?idakse nimetada tooniks. Mis puutub taevat?htedesse, siis virgeolekus taanduvad meie suhted nendega sellele, et me neid n?eme. Nad helendavad ja k?ivad oma n?htavat rada meie peade kohal. Lisaks loomadele on ka primitiivsetel inimestel kahtlemata olemas teistliiki selgeid tajumusi. Meil on v?imalik mingit osa neist teaduslike kujutluste abil kaudselt k?sitada, kuid ?lej??nust ei saa me enam ?ldse aru.

Meelelise taju selline vaesumine t?hendab ?htlasi tohutut s?venemist. Inimese virgeolek ei v?rdu enam ainult pingega keha ja ?mbritseva maailma vahel. N??d v?iks seda kirjeldada kui elu igas suunas suletud valguse-ilmas. Keha liigub n?htavas ruumis. S?gavuselamus on j?uline tungimine n?htavatesse kaugustesse, mis saab alguse valguse keskpunktist: selleks on punkt, mida me nimetame “minaks”. “Mina” on valguse-m?iste. N??dsest peale on elu “mina” elu p?ikese all, ?? aga on suguluses surmaga. Sugeneb uus hirmutunne, mis v?tab endasse k?ik teised: hirm n?htamatu ees, selle ees, mida v?ib ilma seda n?gemata kuulda, tunda, aimata, toimimas tajuda. Loomadel tuleb ette hoopis teistsuguseid, inimeste jaoks m?istatuslikke hirme, sest ka hirm vaikuse ees, mida t?iskasvanud inimesed ja lapsed k?ra ja valjuh??lse jutuga katkestada ning minema peletada tahavad, on k?rgemalt arenenud inimeste puhul kadumas. Kuid igasugust religioossust iseloomustab hirm n?htamatu ees. Jumalused on aimatud, kujutletud, kaemuslikult kogetud valguse-esemed (Lichtwirklichkeiten) ning m?te “n?htamatust jumalast” inimliku transtsendentsi ?lim v?ljendus. Teispoolsus on teisel pool valgusemaailma piire; lunastus on vabanemine valguse ja tema t?siasjade lummast.

Meie, inimeste jaoks peitub muusika s?nulseletamatu v?lu ja t?eliselt lunastav j?ud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid j??vad v?ljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud t?hendama maailma ?ldse, nii et ainult muusika v?ib meid sellest otsekui v?lja viia, murda l?bi valguse valitsuse terask?va lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ?limat saladust – mis on vaid sulnis illusioon, sest virget inimest valitseb kindlalt n?gemismeel, nii et ta enam ei suuda luua kuulmismuljetest kuuldelist maailma, vaid lisab needki muljed oma visuaalsele maailmale.

Ja seep?rast on inimm?tlemine visuaalset laadi, seep?rast on meie m?isted tuletatud silmaga n?htavate muljete alusel, ning kogu meie loogika just nagu mingi kujutluslik valguse-ilm.

Seesama ahenemine (ja just seep?rast ka s?venemine), mis k?ik tajumused n?gemisele allutab, on k?ik need loendamatud meelelise teadaandmise moodused, mida tunneb loom, ja mille me v?tame kokku s?naga ‘keel’, asendanud selle ainukese – s?nakeelega –, mis l?bi valguse-ruumi on suhtlussillaks kahe inimese vahel, kes teineteisele r??kides otsa vaatavad, v?i kes, olles k?netatud, enda k?netajat vaimusilmas ette kujutavad. Teiste suhtlusviiside reministsentsid on ilmete, ?estide, intonatsiooni n?ol ammugi s?nakeelega liitunud. Erinevus loomadele omase h??litsuste keele ja puht-inimliku s?nakeele vahel on selles, et s?nad ja s?na?hendid moodustavad sisimate valgusega seonduvate kujutluste riigi, mis on sugenenud n?gemismeele valitsuse all. Igal s?nat?hendusel on mingi valgusv??rtus, isegi kui on tegemist selliste s?nadega nagu ‘meloodia’, ‘maitse’, ‘pakane’, v?i p?ris abstraktsete t?histustega.

Harjumuse t?ttu suhelda meelelistel muljetel p?hineva keele abil eristavad juba k?rgemad loomadki selgesti lihtsalt tajumist ja taiplikku tajumist. Kui nimetada neid kahte mikrokosmilise aktiivsuse liiki meeleliseks muljeks ja meeleliseks otsustuseks – seega n?iteks l?hna-, maitse-, kuulmisotsustuseks –, siis v?ib ?elda, et juba sipelgail ja mesilastel, r??vlindudel, hobustel ja koertel on toimimise raskuspunkt v?ga sageli selgesti nihkunud virgeoleku otsustusi tegeva aspekti suunas. Kuid alles s?nakeele m?jul kujuneb aktiivses virgeolekus v?lja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nendevaheline pinge, mis loomade juures on t?iesti m?eldamatu, ja mida isegi inimeste puhul v?iks pidada esialgu vaid harva teostunud v?imaluseks. S?nakeele areng kutsub esile midagi p?ris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest.

?htse taipliku taju asemele ilmub aina sagedamini ?ksteisest eristuvate meeleliste muljete m?rkamine, mis hiljem asendub tuttavlike s?nak?lade t?henduse tajumisega. S?na, mis alguses on mingi n?htud asja nimi, muutub m?rkamatult mingi m?eldud asja, “m?iste” tunnusm?rgiks. Me oleme kaugel sellest, et selliste nimetuste t?hendust alati t?pselt taibata – seda juhtub ainult p?ris uute nimede puhul. Me ei kasuta kunagi ?ht s?na kaks korda t?pselt samas t?henduses; keegi ei m?ista ?htki s?na t?pselt nii nagu m?ni teine. Kuid t?nu maailmavaatele, mis ?he ja sama keele inimestele koos keelekasutusega ja selle varal k?lge on harjunud, ning milles nad k?ik elavad n?nda, et ?hesuguste kujutluste ?ratamiseks piisab s?nak?last, on neil siiski v?imalik ?ksteisest aru saada. J?relikult on s?nak?lade vahendusel n?gemisest tuletatud abstraktne arusaamine (nii harva kui seda inimeste seas algaegadel esineda v?ibki) see, mis t?mbab terava piiri virgeoleku ?ldise animaalse ja sellele lisanduva puht-inimliku variandi vahele. T?pselt niisamuti oli virgeolek m?nel varasemal astmel m??ranud kindlaks piiri ?ld-taimelise ja puht-loomse oleluse vahel.

Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse m?tlemiseks. M?tlemine on inimese virgeolekusse toonud ?he alalise vastuolu. Algusest peale on see hinnanud arukust kui k?rget ja meeli kui madalat hingej?udu. See on loonud saatusliku vastuolu silmade valguse-ilma – mida nimetatakse n?ivuseks ja meelepetteks – ning s?na otseses m?ttes ettekujutatud maailma vahel, kus oma asja ajavatel m?istetel on n?rk valguse-varjund, millest nad kunagi ei vabane. Niikaua kui inimene “m?tleb”, on viimatinimetatu tema jaoks t?ene maailm, maailm kui selline. “Mina” oli algul virgeolek ?ldse, kuiv?rd ta n?gevana tajus end valguse-ilma keskpaigana; n??d muutub ta “vaimuks”, nimelt puhtaks arusaamiseks, mis ennast ise sellisena “tunnetab”, ning mis k?sitab endast madalamal olevana mitte ainult v??rast maailma enda ?mber, vaid v?ga varsti ka elu ?lej??nud osiseid, sealhulgas oma “keha”. Selle m?rgiks on lisaks inimese p?stisele k?nnakule tema pea v?ljan?gemise vaimsemaks muutumine, mispuhul pilk ja otsaesise ning oimude ehitus saavad aina enam v?ljenduse kandjaks.4

Selgub, et iseseisvaks saanud m?tlemine on avastanud endale uue tegevusliini. Praktilisele m?tlemisele, mis on ?hte v?i teist eesm?rki silmas pidades suunatud ?mberkaudsete valguse-asjade p?hiomadustele, lisandub teoreetiline m?tisklemine, mis tahab j?uda asjade kui selliste p?hiomadusteni, tabada “asjade olemust”. Sellest, mida on n?htud, lahutatakse valgus, ning j?uliselt vabanedes tugevneb silma s?gavuselamus n??d hoopis teistmoodi s?gavuselamuseks, mis p?rineb valguse-varjundiga s?nat?henduste toimevallast. Arvatakse, et on v?imalik vaadata t?eliste asjade sisse, neid vaimusilmaga l?bi n?ha. Kujutlus j?rgneb kujutlusele, j?udes viimaks suurejoonelise m?ttearhitektuurini, mille ehitisi n?hakse selgesti mingis sisemises valguses.

Koos teoreetilise m?tlemisega tekkis inimese virgeoleku sf??ris iselaadi aktiivsus, mis n??d on teinud v?ltimatuks ka v?itluse oleluse ja virgeoleku vahel. Animaalne mikrokosmos, kus olelus ja virgeolek loomulikuks elu?htsuseks liituvad, tunneb ainult virgeolekut oleluse teenistuses. Loom lihtsalt “elab”, ta ei m?tle elu ?le j?rele. Kuid n?gemismeele absoluutne juhtpositsioon laseb elul paista n?htava olendi eluna valguses, ning keelega seotud arusaamine moodustab peagi m?iste ‘m?tlemine’ ja selle vastandm?iste ‘elu’, eristades l?puks elu, nagu see on, sellest, milline see olema peaks. Muretu elu asemele ilmub vastandlikkus, mis k?tkeb m?istepaaris “m?te ja tegu”. See, mis pole v?imalik loomariigis, muutub peagi t?siasjaks ja l?puks alternatiiviks iga inimese elus; see on kujundanud kogu k?pse inimkonna ajaloo ja k?ik selle n?htumused, ning mida k?rgemaid vorme ?ks kultuur omandab, seda enam valitseb niisugune vastandlikkus just tema virgeoleku t?htsamaid hetki.

Taimeline, kosmiline element, saatusraske olelus, veri, soolisus evib ?rgvana v?ge ja s?ilitab selle. Ta on elu. Virge teadvus vaid teenib elu, kuid ei taha seda teha. Ta tahab valitseda ja arvab valitsevat: inimvaimu ?ks resoluutsemaid n?udmisi on, et keha, “loodus” oleks tema v?imuses. Ent tuleb k?sida, kas pole ?kki see arvamuski elu teenistuses. Miks m?tleb meie m?tlemine nii? Vahest sellep?rast, et kosmiline, see “miski”, seda tahab? M?tlemine t?endab oma j?udu, nimetades keha kujutluseks, tundes ?ra tema armetuse ning k?skides vereh??lel vaikida. Veri aga valitseb t?esti, kusjuures ta vaikivana lubab m?tlemisel alata v?i l?ppeda. Seegi on ?ks elu ja jutupuhumise erinevusi. Olelus on v?imalik ilma virgeolekuta, elu v?imalik ilma arusaamiseta, mitte vastupidi. L?ppeks valitseb m?tlemine ainult “m?tete riigis”.

3

See, kas pidada m?tlemist inimese looduks v?i k?rgemat inimest m?tlemise looduks, on vaid s?nam?ng. Aga m?tlemine ise hindab oma t?htsust elus alati valesti ja liiga k?rgelt. Ta ei m?rka v?i ei tunnista enda k?rval teisi teadmise n?utamise viise ning minetab seega eelarvamusteta ?ldvaate. T?epoolest on k?ik elukutselised m?tlejad – ja peaaegu k?igis kultuurides on sellistes asjades s?na ainult neil – pidanud k?lma, abstraktset m?tlemist endastm?istetavaks meetodiks, mille abil on ainsana v?imalik “viimsete asjadeni” j?uda. Niisamuti on nad veendunud, et “t?de”, milleni nad sel teel j?uavad, ongi seesama t?de, mille poole nad p?rgisid, mitte tunnetamatuid saladusi asendav kujutluspilt.

Aga kuigi inimene on m?tlev olend, on ta ometi kaugel sellest, et olla keegi, kelle olelus seisneb m?tlemises. See on niisugune erinevus, millest s?ndinud m?tisklejad aru ei saa. M?tlemine taotleb t?de. T?ed tuvastatakse, s.t. lahutatakse valguse-ilma elavast k?sitamatusest m?istelises vormis, et anda neile alaline koht s?steemis ehk iselaadi vaimses ruumis. T?ed on absoluutsed ja igavesed, s.t. neil pole enam midagi tegemist eluga.

Kuid looma jaoks on olemas ainult t?siasjad ja pole mingeid t?desid. Niisugune on praktilise ja teoreetilise arusaamise erinevus. T?siasjad ja t?ed erinevad teineteisest nagu aeg ja ruum, saatus ja p?hjuslikkus. T?siasi on oleluse teenistuses, on olemas kogu virgeoleku jaoks, mitte ainult selle ?he k?lje tarbeks, mis arvab end olelusest eraldada v?ivat. T?eline elu, ajalugu tunneb ainult t?siasju. Elukogemus ja inimesetundmine l?htuvad ainult t?siasjadest. Aktiivsele inimesele, kes tegutseb, ihkab, v?itleb, kes peab end iga p?ev t?siasjade v?e eest kaitsma ning need ennast teenima panema v?i neile alistuma, ei piisa ainu?ksi t?est. T?elise riigimehe jaoks on olemas ainult poliitilised t?siasjad ja pole poliitilist t?de. Pilatuse kuulsa k?simuse v?inuks esitada iga fakti-inimene.

?ks Nietzsche v?gevamaid saavutusi on see, et ta p?stitas t?e, teadmuse, teaduse v??rtuse probleemi – mis on frivoolne teotus iga s?ndinud m?tleja ja ?petlase silmis, kelle jaoks on seel?bi kogu tema oleluse m?te kahtluse alla pandud. Kui Descartes tahtiski k?iges kahelda, siis kindlasti mitte oma k?simuse v??rtuses.

Kuid ?ks asi on k?simusi esitada ja teine asi lahendustesse uskuda. Taim elab ja ei tea seda. Loom elab ja teab seda. Inimene imestab oma elu ?le ja k?sib. Vastust ei suuda ta anda. Ta v?ib ainult oma vastuse ?igsusse uskuda, ning selles suhtes pole Aristotelesel ja viletsaimalgi metslasel mingit vahet.

Miks tuleb saladused ?ra arvata, k?simustele vastata? Kas see pole mitte hirm, mis k?neleb juba lapsesilmist, virge inimese kohutav kaasavara, kelle meeltest vabastatud arukus n??d omaette haududes peab tungima k?igisse ?mbritseva maailma s?gavustesse ja keda v?ivad lunastada ainult lahendused? Kas meeleheitlik teadmuse-usk saab vabastada suurte k?simuste luupainajast?

Das Schaudern ist der Menschheit bestes Teil.5 Kellele saatus seda keelanud on, peab p??dma saladusi paljastada, aukartust?ratavat r?nnata, eritleda, h?vitada, ning lahingust teadmiste saagiga tagasi tulla. S?steemitahe on tahtmine tappa elavat. See m??ratakse kindlaks, muudetakse tardunuks, pannakse loogika keti otsa. Vaim on v?itnud siis, kui ta on k?ik l?puni tarretanud.

S?nadega ‘m?istus’ (Vernunft) ja ‘arukus’ (Verstand) on kombeks eristada ?helt poolt taimelist laadi aimamist ja tundmist, mis silma ja s?na keelt ?ksnes kasutab, ning teiselt poolt animaalset, keelest juhitud harilikku arusaamist. M?istus kutsub ellu ideesid, arukus leiab t?desid. T?ed on elutud ja neid saab edasi anda; ideed kuuluvad oma leidja elava iseduse juurde ja neist on v?imalik ainult osa saada. Arukus on loomult kriitiline, m?istus loominguline. M?istus sigitab vajaliku, arukus eeldab seda. Just niisugune on Bayle’i t?hendusrikka ?tluse m?te, et arukusest piisab ?ksnes eksituste avastamiseks, mitte t?dede leidmiseks. T?esti: arukat kriitikat tehakse ennek?ike sellega seostuva meeltetaju kallal. Siin, meeleliste otsustuste pinnal, ?pib laps aru saama ja vahet tegema. Seej?rel, meeltetajust abstraheerituna ja iseenda hooleks j?etuna, vajab kriitika aseainet meelte tegevusele, mis oli tema varasem objekt. Uue objekti, mille kallal abstraktne kriitika n??d t??tama asub, v?ib talle anda ?ksnes juba olemasolev m?tteviis. Teistsugust m?tlemist – niisugust, mis ehitaks vabalt ?les eimillestki, ei ole olemas.

Sest ammu enne seda, kui alginimene abstraktselt m?tles, oli ta loonud endale religioosse maailmapildi. See on objekt, mille kallal arukus n??d kriitiliselt t??tab. Igasugune teadus on saanud t?iskasvanuks religiooni najal ja k?igi selle hingeliste eelduste m?jul, mis ei t?henda muud kui selle ekslikuks peetud, v?hem abstraktse ?petuse abstraktset parandamist. Iga teaduse p?him?istete, probleemiasetuste ja meetodite kogumis k?tkeb religioosne tuum. ?kski uus t?de, mille arukus leiab, pole muud kui kriitiline otsus m?ne teise kohta, mis oli juba olemas. Uue ja vana teadmuse polaarsus toob kaasa, et arukuse maailmas on otsused ainult suhteliselt ?iged, nimelt on nad teistest otsustest suurema veenmisj?uga. Kriitiline teadmus tugineb usule t?nase arusaamise ?leolekusse eilsest. Taas on elu see, mis meid seda uskuma sunnib.

Niisiis, kas kriitika on v?imeline suuri k?simusi lahendama, v?i teeb ta kindlaks ainult nende lahendamatuse? Teadmuse algaegadel usume esimest. Kuid mida rohkem me teame, seda kindlamaks muutub teine. Niikaua kui me loodame, nimetame saladust probleemiks.

Seega on virgel inimesel tegemist topeltprobleemiga: olelus ja virgeolek; aeg ja ruum; maailm kui ajalugu ja maailm kui loodus; takti v?i pinge toimevald. Virgeolek p??ab m?ista mitte ainult iseennast, vaid lisaks sedagi, mis on talle v??ras. Kuigi siseh??l talle ?tleb, et k?ik tunnetamise v?imalused on ?letatud, veenab hirm siiski iga?ht edasi otsima ning leppima pigem n?iva lahendusega kui vaatega eimiskisse.

4

Virgeolek koosneb tajumisest ja taipamisest, mille ?hine olemus seisneb alalises enda ja makrokosmose suhete t?psustamises. Selles m?ttes t?hendab virgeolek sedasama mis v?ljaselgitamine, mis on nii infusoori puuteaistingu kui ka k?rgemat liiki inimm?tlemise sisuks. Iseennast kompav virgeolek j?uab seega kohe tunnetusprobleemini. Mida t?hendab tunnetamine? Mida t?hendab tunnetuse tunnetamine? Ja millises vahekorras on see, mida siin algselt silmas peeti, sellega, mis hiljem s?nadesse v?eti? – Virgeolek ja uni vahelduvad, nagu koos t?htede k?iguga vahelduvad p?ev ja ??. Samamoodi vaheldub tunnetamine unen?gudega. Aga kuidas need kaks teineteisest erinevad?

Virgeolek, olgu ta siis parasjagu tajuvat v?i taiplikku laadi, on aga samat?henduslik ka n?htuste (n?iteks tunnetamise ja tunnetatu, asja ja omaduse, objekti ja sellega toimuva) vastakuti asetamisega. Milles seisneb niisuguse vastandamise olemus? – Kohe kerkib vaatev?ljale p?hjuslikkuse probleem, mille meelelisi elemente nimetatakse p?hjuseks ja tagaj?rjeks ning vaimseid elemente eelduseks ja j?relduseks – olles sellega m??ratlenud nende j?rjestuse ja v?imuvahekorra. Kui on olemas ?ks, peab olema ka teine. Aeg j??b seejuures t?iesti m?ngust v?lja. Siin pole tegemist saatuslike t?siasjade, vaid p?hjuslike t?dedega, mitte k?simusega “millal?”, vaid seadusp?rase s?ltuvusega. Kahtlemata on see arukuse jaoks paljut?otav menetlus. V?ib-olla v?lgneb inimene sellistele leidudele oma ?nnelikumad hetked. Ja nii liigub ta vastanduste juurest, mis teda vahetus igap?evases l?heduses ja kohalolekus puudutavad, l?putute j?relduste reas kummaski suunas edasi kuni looduse koetises leiduvate esimeste ja viimaste p?hjusteni, mida ta nimetab Jumalaks ja maailma m?tteks. Ta kogub ja korrastab oma ?levaatlikku s?steemi, seda seadusp?rastest seostest koosnevat dogmat, ning leiab seal pelgupaiga etten?htamatuse eest. Kes suudab t?estada, see ei karda enam. – Kuid milles seisneb p?hjuslikkuse olemus? Kas tunnetamises v?i tunnetatus v?i nende m?lema ?htsuses?

Pingete maailm peaks iseendast olema j?ik ja surnud, nimelt “igavene t?de”, midagi teispool igasugust aega, puhas seisund. Kuid virgeoleku tegelik maailm on t?is muutusi. Loom ei pane seda imeks, m?tleja m?tlemine aga j??b n?utuks: paigalolek ja liikumine, kestmine ja muutumine, tekkinu ja tekkimine – kas need vastandid ei t?hista j?rsku midagi sellist, mis l?heb kaugemale m?istmise v?imalusest ja milles just sellep?rast peab olema vastuolu? Sest kas n?htused, mida pole enam v?imalik t?dede kujul meeltemaailmast lahutada, on ?ldse t?siasjad? Lisaks k?tkeb ajatult ?ratuntud maailmas midagi ajalist: pinged ilmnevad taktina, suunduvus kulgeb ulatuvusse. Ja nii koondub k?ik see, mis taiplikule virgeolekule k?sitavaks j??b, viimses ja raskeimas, nimelt liikumise probleemis, ning see v?tab m?tlemiselt vabaduse, mille too saavutanud oli. N??d selgub, et mikrokosmiline on praegu ja on alati olnud kosmilisest s?ltuv, samamoodi nagu seda iga uue olendi algusj?rgus n?itab v?lise idulehe staatus – see on vaid p?riskeha kattekiht. Elu v?ib eksisteerida m?tlemiseta, kuid m?tlemine on ainult ?ks elamise viis. M?tlemine v?ib seada endale ?ksk?ik kui v?gevad sihid, aga tegelikult allutab elu m?tlemise oma eesm?rkidele ning annab talle elava eesm?rgi t?iesti s?ltumatult abstraktsete ?lesannete lahendamisest. M?tlemise jaoks on probleemide lahendused ?iged v?i valed, elu jaoks on nad v??rtuslikud v?i v??rtusetud. Kui tunnetamise p??dlus liikumise probleemi puhul luhtub, siis on elu eesm?rk ehk just sellega saavutatud. Ometi ja just sellep?rast j??b see probleem igasuguse k?rgema m?tlemise keskpunktiks. Kogu m?toloogia ja kogu loodusteadus on s?ndinud imestusest liikumise saladuse ?le.

Liikumise probleem puudutab neidki oleluse saladusi, mis on virgeolekule v??rad ja mille survest see ometi ei p??se. Siin ilmneb tahtmine saada aru sellest, mis j??b igavesti arusaamatuks, k?sitada k?simusi “millal?” ja “miks?”, saatust, vere h??lt, k?ike seda, mida me sisimas tunneme ja aimame, ning mida meie, kes me oleme n?gema s?ndinud, tahame seep?rast n?ha valguses enda ees, nii et v?iksime seda s?na otseses m?ttes haarata ja selles otsekui kompamisi kindlad olla.

Otsustav t?siasi, millest vaatleja teadlik ei ole, on see, et tema otsingud on suunatud mitte elule, vaid elu n?gemisele, ja mitte surmale, vaid surma n?gemisele. Me p??ame k?sitada kosmilist nii, nagu see makrokosmoses olevale mikrokosmosele paistab: ?he keha eluna valguse-ruumis, s?nni ja surma, sigitamise ja k?dunemise vahel, ning eristades keha ja hinge – mis sisima paratamatusega tuleneb sellest, et kogeme seesmiselt “oma” meeleliselt v??rana.

Asjaolu, et me mitte ainult ei ela, vaid ka “elust” teadlikud oleme, tuleneb sellest, et oleme oma kehalist olemust valguse k?es vaadelnud. Loom tunneb ainult elu, aga ei tunne surma. Kui me oleksime puht-taimelised olendid, siis sureksime seda m?rkamata, sest surma tundmine ja suremine oleksid ?ks ja seesama. Aga loomadki, kes suremist n?evad, ei saa sellest aru, kuigi nad kuulevad surmakarjatust, n?evad surnukeha, haistavad k?dunemist. Alles koos puhta taiplikkusega, mis s?nakeele kaudu silma virgeolekust eraldub, kerkib inimest ?mbritsevas valguse-ilmas esile surm kui suur m?istatus.

Alles siitpeale muutub elu l?hikeseks ajahetkeks s?nni ja surma vahel. Alles surma n?gemine muudab sigitamise meile teiseks saladuseks. Alles n??d saab looma maailmahirmust inimlik hirm surma ees, ja see’p see on, mis laseb s?ndida armastusel mehe ja naise vahel, emalikel suhetel lastega, esivanemate real lastelasteni v?lja, perekonnal, rahval ja l?puks inimajalool ?ldse – kui m??tmatult saatuss?gavatel k?simustel ja t?siasjadel. Surmaga, mis peab osaks saama igale valguse-ilma s?ndinud inimesele, seostuvad s?? ja karistuse idee, m?te olelusest kui patukahetsusest, uuest elust teisel pool valguse-ilma, ja lunastusest, mis teeb l?pu kogu surmahirmule. Alles surma tunnetamisest p?rineb see, mida meie, inimesed, erinevalt loomadest maailmavaatena evime.

5

On olemas s?ndinud saatuseinimesi, nagu ka s?ndinud p?hjuslikkuse-inimesi. Tegelikku elavat inimest, olgu selleks talupoeg v?i s?dur, riigimees, v?ejuht, seltskonnainimene, kaupmees – iga?ks, kes tahab rikkaks saada, k?skida, valitseda, v?idelda, riskida –, organiseerijat ja ettev?tjat, seiklejat, vehklejat ja m?ngurit lahutab terve maailm “vaimuinimesest” – p?hakust, preestrist, ?petlasest, idealistist ja ideoloogist, olgu too m??ratud selleks isikliku m?ttej?u v?i t?ulise vajakaj??mise p?rast. Olelus ja virgeolek, takt ja pinge, tungid ja m?isted, vereringe- ja kompamiselundid – harva esineb k?rgev??rtuslikku inimest, kelle puhul nende vastandpaaride esimene liige m?rgatavalt ?lekaalus ei oleks. Vaatlejat??p on j?etud ilma k?igest vaistlikust ja kannustavast; inimeste ja olukordade tundmise v?imest; usust oma ?nnet?hesse, mis on iga?hel, kes loodud tegutsema, ja mis t?ielikult erineb veendumusest mingi seisukoha ?igsuses; vereh??lest, mis otsuseid langetab, ja vankumatult heast s?dametunnistusest, milline ?igustab igat eesm?rki ja vahendit. Juba fakti-inimese samm k?lab teistmoodi – kaalukamalt – kui m?tlejal ja unistajal, kelles puht-mikrokosmiline element ei suuda leida kindlat vahekorda maaga.

Saatus on teinud indiviidi nii- v?i teistsuguseks: kas juurdlevaks ja tegutsemise suhtes pelglikuks v?i aktiivseks ja m?tlemist p?lgavaks. Kuid tegev inimene on terviklik; vaatlejas v?iks m?ni organ toimida ?lej??nud keha vastaselt – seda ignoreerides. Halvemal juhul tahab see organ ka tegelikkust valitseda. Siis tehakse meile eetilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid maailmaparandamise ettepanekuid, mis k?ik t?estavad t?iesti ?mberl?kkamatult, kuidas asjalood peaksid olema ja millest tuleks alustada; pakutakse ?petusi, mis eranditult rajanevad eeldusel, et k?ik inimesed on loodud samasugustena nagu vastava ?petuse autor, nimelt ideede poolest rikkad ja tungide osas kasinad (kui uskuda, et autor ennast ise tunneb). Kuid mitte ainuski neist teooriatest – olgugi nad esile astunud religiooni v?i m?ne kuulsa autoriteedi egiidi all – pole seni v?himalgi m??ral muutnud elu ennast. Nad panid meid ainult elust teisiti m?tlema. Just see on hiliste, paljukirjutavate ja paljulugevate kultuuride hukatus, et elu ja m?tlemise vastandlikkus aetakse ikka segi emmast-kummast m?tisklemise vastandlikkusega. K?ik maailmaparandajad, preestrid ja filosoofid on ?hel meelel selles, et elu v??rib k?ige t?sisemat j?relem?tlemist, kuid ilmaelu k?ib oma teed ega tee v?ljagi sellest, mida temast m?eldakse. Ja isegi kui m?nel kogukonnal ?nnestub “j?rgida ?petust”, siis saavutavad nad sellega parimal juhul, et m?nes tulevases maailma-ajaloos on neist juttu joonealuses – p?rast seda kui t?eliselt t?htis on k?sitletud.

Sest l?ppeks elab ?ksnes tegutseja, saatuseinimene, tegelikus, poliitiliste, s?jaliste ja majanduslike otsuste maailmas, kus ei r??gi kaasa m?isted ja s?steemid. Siin on rohkem v??rt tubli hoop kui hea j?reldus. P?lgusel, millega s?dur ja riigimees on igal ajal alla vaadanud tindin?ppude ja raamatukoide peale (kes arvasid, et maailma-ajalugu on olemas vaimu, teaduse v?i koguni kunsti p?rast), ei puudu teatav m?te. ?tleme selle ?hem?tteliselt v?lja: tajumisest vabaks saanud taipamine on vaid ?ks elu k?lgedest – ja mitte see otsustav. ?htumaise m?tlemise ajalugu tohib mitte mainida Napoleoni nime, tegelikes ajaloos?ndmustes aga v?is Archimedes koos k?igi oma teaduslike avastustega avaldada v?iksemat m?ju kui too s?dur, kes ta S?rakuusat r?nnates maha l?i.

Teooria-inimesed eksivad v?ga, kui nad arvavad, et nende koht on suurte s?ndmuste eesotsas ja mitte tagatipus. See t?hendab t?iesti valesti hinnata rolli, mida etendasid politiseerivad sofistid Ateenas v?i Voltaire ja Rousseau Prantsusmaal. Riigimees “ei tea” alati, mida ta teeb, kuid see ei takista teda tegemast seda, millega kaasneb edu; poliitiline doktrin??r teab alati, mida tuleb teha, ometi on tema tegevus, kui see ei piirdu paberim??rimisega, ajaloos k?ige edutum ja seega v??rtusetum. Ebakindlatel ajaj?rkudel, nagu n?iteks atika valgustusajal v?i Prantsuse ja Saksa revolutsiooni p?evil, tuleb liigagi sageli ette ?lbust, et kirjutav ja k?nelev ideoloogia, oma kohta tunnetamata, tahab s?steemidega tegelemise asemel m?jutada rahvaste tegelikku k?ek?iku. K?igi oma p?him?tete ja programmidega kuulub ta kirjanduslukku, mitte mujale. P?ris ajalugu ei tarvitse otsuse langetamiseks teooriat ?mber l?kata, vaid lihtsalt j?tab teoreetiku koos k?igi tema m?tetega sinnapaika. Platon ja Rousseau, v?hematest vaimudest r??kimata, v?isid ju oma abstraktseid riiklikke moodustisi konstrueerida, kuid sellel ei olnud mingit t?htsust Aleksandri, Scipio, Caesari ega Napoleoni jaoks (nagu ka nende kavatsuste, lahingute ega reaalsete lahenduste suhtes). Targutagu need esimesed pealegi saatusest – teisi rahuldab see, et ise saatus olla.

K?igi mikrokosmiliste olendite mitmekesisusele vaatamata moodustuvad ikka ja j?lle hingestatud massi?ksused, k?rgema korrastusastmega olendid (kes v?ivad kujuneda pikkamisi v?i ?kitselt olemas olla), kellele on omased k?ik ?ksikisiku tunded ja kired, olles sisimas m?istatuslikud ja arule ligip??smatud – kuigi asjatundja n?eb nende hingeliigutused l?bi ja v?ib nendega arvestada. Siingi eristame ?ld-loomseid, tundep?raseid ?ksusi – neid, mis on t?rganud oleluse s?gavaimast seotusest saatusega nagu too linnuparv taevas v?i pealetungiv s?jav?gi – ning puhtalt arup?raseid, ?hesuguste arvamuste, eesm?rkide ja teadmiste p?hjal kujunenud inimkooslusi. Kosmilise takti ?htsus toimib meie tahtest k?simata; ilmavaateliste aluste ?htsus omandatakse soovi korral. Vaimse kogukonna v?ib leida v?i maha j?tta; sellest v?tab osa ?ksnes virgeolek. Kosmilise ?htsuse puhul langetakse kogu oma olemisega selle osaks v?i saagiks. Vaimustustorm haarab inimhulki niisama kiiresti kui paanika. Nad on p??rased v?i ekstaasis, nagu oldi Eleusises v?i Lourdes’is, v?i haaratud mehelikust vaimust, nagu olid spartalased Termop??lide all ja viimased goodid Vesuuvil. Nad moodustuvad koraali-, marsi- ja tantsumuusika saatel ning on vastuv?tlikud v?rvis?ra, ehete, riietuse ja mundri m?jule, nagu k?ik rassilised inimesed ja t?uloomad.

Need inspireeritud hulgad s?nnivad ja surevad. Vaimsed kooslused, esialgu vaid oma liikmete kogusumma, suurenevad ja v?henevad, kuni ?kskord tungib nende k?ikide verre ?hise muljena mingi koosmeelepuhang, mille m?jul moodustub ?ksikliikmete kogumist ?kitselt uus olend. Igal poliitilisel p??rdehetkel v?ivad s?nadest saada kired, avalik arvamus, saatus. T?naval koguneb karjana juhuslik rahvahulk, kellel on ?ks ja seesama teadvus, ?kssama tunne, ?kssama keel, kuni see l?hiealine hing kustub ja iga?ks l?heb oma teed. 1789. aasta Pariisis s?ndis see iga p?ev, kohe kui k?las ?leskutse kellegi v?llat?mbamiseks.

Neil hingedel on oma eriline ps?hholoogia, mida peab m?istma, et avaliku eluga toime tulla. Hing on igal t?elisel seisusel ja klassil, r??telkonnal ja ristis?dade-aegsel vaimulikul ordul, Rooma senatil ja jakobiinide klubil, Louis XIV aegsel suursugusel seltskonnal ja Preisi aadlil, k?igil talupoegadel ja t??listel, suurlinnap??blil, k?rvalise oru elanikel, rahvaster?ndamise-aegsetel h?imudel, Muhamedi kummardajatel ning ?ldse igal vastsel religioonil v?i sektil, prantslastel revolutsiooni ja sakslastel vabastuss?dade aegu. K?ige v?gevamad sedalaadi entiteedid, mida me teame, on k?rgkultuurid, s?ndinud mingist suurest hingelisest vapustusest, mis tuhandeaastases oleluses seovad ?htsuseks kokku k?ik v?hemat liiki hulgad – rahvad, seisused, linnad, p?lvkonnad.

K?iki suuri ajaloos?ndmusi kannavad sellised kosmilist laadi olendid – rahvad, parteid, armeed, klassid –, sellal kui vaimu ajalugu kulgeb avatud kooslustes ja ringides, koolkondades, haritlaskihtides, – ismides. Ja siin on taas saatusek?simuseks, kas niisugused inimhulgad leiavad otsustaval hetkel endale m?juka juhi v?i aetakse neid pimedalt edasi, kas juhuse j?ul juhtima saanud on k?rgeimat liiki inimesed v?i t?iesti t?htsusetud isikud, kelle t?stab tippu s?ndmuste voog, nagu ta t?stis Pompeiuse ja Robespierre’i. Riigimeest iseloomustab see, et ta k?igi nende ajahoovuses tekkivate ja lagunevate massihingede tugevuse ja p?si, suundumuse ja kavatsuse selgesti l?bi n?eb, kuid ometi on siingi juhuse m??rata, kas ta suudab neid valitseda v?i nad kisuvad ta kaasa.