II. Kõrgkultuuride rühm

Kuid ?kspuha, kas inimene on s?ndinud elu v?i m?tlemise jaoks – niikaua kui ta vaatleb v?i tegutseb, on ta virge, ja virgena on ta pidevalt “toimuvaga kursis”, s.o. keskendunud t?hendusele, mis on hetkel tema jaoks teda ?mbritseval valguse-ilmal. Vist iga?hele on tuttav see peaaegu valus ?mberl?litumine, kui ta n?iteks j?lgis f??sikalist katset ja oli j?rsku sunnitud m?tlema m?nele p?evas?ndmusele. Olen varem osutanud, et meie virgeoleku arvutud, pidevalt vahelduvad h??lestused (Einstellungen) jagunevad selgesti kahte r?hma – ?hed kuuluvad takti ja saatuse, teised pinge ja p?hjuste toimevalda. Ma andsin neile kahele maailmapildile nimeks: “maailm kui ajalugu” ja “maailm kui loodus”. Esimese puhul kasutab elu kriitilist arukust enda huvides; ka silman?gemine on elu k?sutuses; takt tuntakse ?ra ja muundub sisimaks lainetuseks, mida inimene kaemuslikult kogeb, ning l?bitehtud vapustused loovad ettekujutuse ajastust, milles elatakse. Teises valitseb m?tlemine ise; p?hjuslik kriitika k?sitleb elu kindlakujulise protsessina ning m?negi t?siasja elavat sisu abstraktse t?ena; pinge pannakse vormelisse.

Kuidas on see v?imalik? Kumbki maailmapilt on saadud n?gemismeele kaasabil, kuid siiski nii, et esimesel juhul on inimene andunud mitte kunagi tagasip??rduvatele t?siasjadele, teisel aga tahab viia t?desid muutumatusse s?steemi. Ajaloopildis, mis ainult toetub teadmusele, kasutab kosmiline element mikrokosmilist. Selles, mida me m?luks ja m?lestuseks nimetame, on asjad just nagu sisemise valguse k?es ja tulvil meie oleluse takti. Kronoloogiline element k?ige laiemas m?ttes – aastaarvud, nimed, numbrid – reedab, et niipea kui me ajaloost m?tleme, ei saa me l?bi ilma virgeoleku p?hitingimusteta. Looduspildi puhul osutub v??raks ja petlikuks pidevalt sekkuv subjektiivsus, ajaloopilti vaadeldes petab meid niisama v?ltimatu objektiivsus, arv.

Loodusele keskenduv h??lestus peab olema ja tohib olla teatud m??ral ebaisiklik. See paneb iseennast unustama. Ajaloopilti aga n?eb iga inimene, klass, rahvus, perekond iseenda suhtes. Looduse tunnusjooneks on ulatuvus, mis h?lmab k?ike. Ajalugu on see, mis tuleb pimedast minevikust vaatleja poole ja tahab tema juurest edasi, kaugemale tulevikku minna. Vaatleja kui olevikus olija on alati tema keskpunkt, ja t?siasju m?ttekalt korrastades on t?iesti v?imatu v?lja l?litada suunduvust, mis seondub eluga – mitte m?tlemisega. Igal ajaj?rgul, igal maal, igal elaval inimhulgal on oma ajalooline silmapiir, ja ajaloolaseks s?ndinu n?itab oma oskusi just sellega, et ta t?esti visandab niisuguse ajaloopildi, nagu tema aeg n?uab.

Seep?rast erinevad loodus ja ajalugu nagu t?eline ja n?iline kriitika (kui m?tleme kriitika all seda, mis vastandub elavale kogemusele). Loodusteadus on kriitika ja ei midagi muud. Ajaloo puhul aga v?ib kriitika luua ainult teaduslikku laadi eeldused, millele tuginedes ajaloolase pilk seej?rel oma silmapiiri laiendab. Ajalugu ongi see pilk ise – kuhu ta ka ei p??rduks. See, kes niimoodi vaadelda oskab, v?ib iga t?siasja ja iga olukorda k?sitada “ajalooliselt”. Loodus aga on s?steem ja s?steeme v?ib ?ra ?ppida.

Ajalooline h??lestus algab iga?he jaoks lapsep?lve k?ige varasematest muljetest. Lastel on terane pilk. Oma l?hima ?mbruse t?siasju, elu perekonnas, kodus ja t?naval tunnevad ja aimavad nad s?gavuti hulk aega enne seda, kui vaatev?ljale ilmub linn oma elanikega – ajal, mil s?nadel ‘rahvas’, ‘maa’, ‘riik’ pole veel mingit konkreetset sisu. Niisama p?hjalikult tunneb ka primitiivne inimene k?ike, mis tal oma kitsas eluringis ajaloona elavalt silme ees seisab. Ennek?ike on selleks elu ise, s?nni ja surma, haiguse ja vanaduse vaatem?ng, seej?rel s?jaliste ja suguliste kirgede lugu, mida ta on ise kogenud v?i teiste juures j?lginud; omaste, suguv?sa, k?lainimeste saatus, nende k?itumine ja selle tagam?tted, jutustused pikast vaenust, v?itlustest, v?idust ja k?ttemaksust. Elu silmapiiri avardudes hakatakse ?ksikute eluk?ikude asemel n?gema t?rkamas ja m??dumas elu kui niisugust: n??d seletab silm mitte k?lasid ja suguv?sasid, vaid kaugeid maid ja rahvaid, mitte aastaid, vaid aastasadasid. Ajalugu, mida tegelikult kogetakse, mille takti eneses tuntakse, pole ei vanade germaanlaste ega t?nap?eva neegrite juures, ei Periklese ega Wallensteini jaoks kunagi ulatunud kaugemale vanaisa sugup?lvest. Siin l?peb silmapiir ja algab uus tasand, m?lukiht, millest meil on p?rimusel ja ajaloolisel traditsioonil rajanev ettekujutus, ning mis p?hjustab selle, et hakkame vahetult kaasa elama selgesti n?htud ja pika treeningu tulemusel kindlustunud m?lupildile, mis erinevate kultuuride inimestel on kujunenud v?ga erinevalt. Meie silmis algab selle pildiga t?eline ajalugu, kus me sub specie aeternitatis elame, kreeklaste ja roomlaste silmis see siinkohal lakkab. Thukydidese jaoks polnud P?rsia s?dade s?ndmustel,6 Caesari jaoks Puunia s?dadel enam elavat t?hendust.

Kuid lisaks eelkirjeldatule ladestub meis ajaloolist laadi ettekujutus sellestki, milline on olnud taime- ja loomamaailma, maastike ja t?htede saatus, ning uusimad arusaamad looduses toimuvast sulavad kokku m??tiliste kujutlustega maailma algusest ja l?pust.

Lapse ja alginimese loodusepilt l?htub v?ikestest argip?eva-toimingutest, mis sunnib neid m?lemaid ikka ja j?lle vahetama avara looduse hirmunud j?lgimist l?hima ?mbruse asjade kriitilise vaatlemise vastu. Nagu noored loomadki, teeb laps oma esimesed t?helepanekud m?ngides. M?nguasjade uurimine, nuku katkitegemine, peegli ?mberp??ramine, et n?ha, mis selle taga on, v?idukas tunne, kui miski on ?igesti paigutatud (ja peab n??d igavesti nii j??ma) – sellest kaugemale pole tunginud ?kski looduseuurimine. Alginimene omandab selle kriitilise kogemuse oma relvade ja t??riistade varal, kehakatteks, toiduks ja elamiseks kuluvate ainete kaudu, niisiis asjade kaudu, kuiv?rd need on elutud. See kehtib ka looma kohta, keda ta ?hel hetkel ei k?sita enam elusolendina, mispuhul ta j?litaja v?i j?litatuna tolle liigutusi uuris ja arvestas, vaid lihast ja luust koosneva esemena, mida ta t?iesti mehaaniliselt teatud eesm?rgil vaatleb, v?tmata arvesse elusolemise omadust – nii nagu ta ?sja k?sitas m?nda s?ndmust deemoni tegevusena ning kohe seej?rel p?hjuste ja tagaj?rgede ahelana. See on seesama ?mberseadistamine, mida ka k?ps kultuurinimene iga p?ev ja tund sooritab. Ka esmase looduse-silmapiiri j?rel algab j?rgmine t?siasjade kiht, tasand, millel asuvad vihma, v?lgu ja tormi, p?eva ja ??, suve ja talve, kuu muutumise ja t?htede ringk?igu muljed. Siin sunnib religioosset laadi hirmu- ja aukartuse v?rin inimest hoopis teistlaadi kriitikat tegema. Samamoodi nagu ta tahtis ajaloopildis avastada elu s?gavamaid t?siasju, nii p??ab ta n??d looduse ?limaid t?desid v?lja selgitada. Mis asub teisel pool k?iki arup?raseid piire, selle nimetab ta jumaluseks, k?ike siiapoole j??vat aga p??ab k?sitada p?hjuslikult, jumaluse toime, loomingu ja ilmutusena.

Niisiis evib igasugune m?tete koondamine loodusp?raselt kindlakstehtu7 ?mber kahesugust suundumust, mis algaegadest peale muutumatuks on j??nud. ?ks m?ttesuund kehutab looma tehniliste teadmiste v?imalikult t?ielikku s?steemi, mis teenib praktilisi, majanduslikke ja s?jalisi eesm?rke. Selletaoline on paljudel loomaliikidel v?ga t?iuslikult v?lja kujunenud ning siin kulgeb areng koiduaegsetel inimestel esinenud tule ja metallide tundmise juurest otsejoones t?nap?evase faustilise kultuuri masinatehnikani. Teine suundumus tuli esile siis, kui puhas inimm?tlemine n?gemisest s?nakeele kaasabil eraldus, ning see p?rgib niisama t?ieliku teoreetilise teadmuse poole, mida me selle algsel kujul nimetame religioosseks ja sellest hiljem kultuurides tuletatud kujul loodusteaduslikuks. S?jamehele on tuli relvaks, k?sit??lisele on see osa tema t??vahenditest, preestrile Jumala m?rk ja ?petlasele probleem. K?ik see aga kuulub virgeoleku loodusp?rase h??lestuse juurde. Maailma kui ajaloo korral ei esine tuli kui selline, vaid tuli, mis p?letas Kartaago ja Moskva, v?i nende tuleriitade leek, millel p?letati Jan Hus ja Giordano Bruno.

Ma kordan: iga olend kogeb teisi ja nende saatust ainult iseenda suhtes. Tuviparve, kes p?llule laskub, j?lgib p?lluomanik hoopis teisel pilgul kui looduses?ber t?naval ja kull ?hus. Talunik n?eb oma pojas j?reltulevat sugu ja p?rijat, naaber teist talumeest, ohvitser s?durit, v??ras teeline kohalikku elanikku. Keiser Napoleon koges asju ja isikuid teisiti kui varem, leitnandina. Pandagu inimene uude olukorda, tehtagu revolutsion??r ministriks, s?dur kindraliks, ning ajalugu koos oma kandjatega hakkab talle otsekohe teistmoodi paistma. Talleyrand n?gi kaasaeglasi l?bi, sest ta kuulus nendega kokku. Kui ta oleks sattunud j?rsku Crassuse, Caesari, Catilina ja Cicero seltsi, v?inuks ta nonde abin?udest ja kavatsustest valesti v?i ?ldse mitte aru saada. Pole olemas ajalugu kui sellist. Mingi konkreetse perekonna lugu paistab igale pereliikmele, riigi lugu igale parteile, ajaj?rgu lugu igale rahvale isemoodi. Sakslane ei n?e Maailmas?da samamoodi nagu inglane, t??line majandusajalugu nii nagu ettev?tja, ?htumaa ajaloolase silme ees pole samasugune maailma-ajalugu nagu suurtel araabia ja hiina ajalookirjutajatel. V?ib-olla oleks mingi perioodi ajaloo objektiivne kujutamine v?imalik v?ga suurest kaugusest ja ilma sisemise osav?tuta; samas on parimadki t?nap?eva ajaloolased n?idanud, et nad ei suuda isegi Peloponnesose s?da ja Aktioni lahingut hinnata ega kujutada ilma neid t?nap?evaste huvidega seostamata.

Ka s?gavaim inimesetundmine ei v?lista, vaid koguni n?uab, et tema t?demused oleksid igati selle v?rvi, kelle omad nad on. Just inimesetundmise ja elukogemuse puudulikkus lubab endale lobisevaid ?ldistusi, mis k?ige olulisemat, nimelt ajaloos?ndmuste ainukordsust, moonutavad v?i ?ldse ei m?rka. Selle poolest paistab eriti silma too materialistlik ajalook?sitlus, mida v?ib peaaegu ammendavalt m??ratleda f?siognoomilise ande vajakaj??misena. Kuid ometi on igal inimesel just seep?rast, et ta on mingi klassi, ajaj?rgu, rahvuse ja kultuuri esindaja – ning omakorda sellel ajaj?rgul, klassil, kultuuril tervikuna –, t??piline ajaloopilt, nagu see peabki sellega seoses olema. ?lima v?imalusena evib iga kultuuri olelus tervikuna mingit tema jaoks s?mboolset algup?rast ettekujutust maailmast kui ajaloost, ja nii ?ksikisikute kui ka inimhulkade h??lestus on selle peegelpildiks. Kui kellegi teise arusaama nimetatakse oluliseks (v?i pealiskaudseks, algup?raseks, triviaalseks, ekslikuks, iganenuks), siis s?nnib see alati sel ajahetkel vajalikku ettekujutust kui aja ning inimese pidevat funktsiooni arvesse v?ttes – ilma et keegi seda endale teadvustaks.

Kahtlemata on igal faustilise kultuuri esindajal omaenese ajaloopilt, see t?hendab, mitte ?ks ja muutumatu, vaid loendamatu hulk pilte tema noorusest alates, mis vastavalt p?eva- ja aastas?ndmustele lakkamatult k?iguvad ja teisenevad. Ja kui erinev on erinevate ajastute ja seisuste t??piline ajaloopilt: Otto Suure ja Gregorius VII, Veneetsia dood?i ja vaese palver?nduri maailm! Kui erinevates maailmades on elanud Lorenzo de’ Medici, Wallenstein, Cromwell, Jean-Paul Marat ja Bismarck; v?i gooti ajastu p?risori, barokiajastu ?petlane, ja mingis (n?iteks Kolmek?mneaastases, Seitsmeaastases v?i Napoleoni-vastases) s?jas v?idelnud ohvitser; v?i meiegi p?evil friisi talupoeg, kes t?eliselt kuulub kokku ainult oma maastiku ja selle elanikega, Hamburgi suurkaupmees ja f??sikaprofessor! Ja ometi on sel k?igel, s?ltumata neist iga?he vanusest, positsioonist ja eluajast, ?ks ?hine p?hijoon, mis nende ajaloopiltide kogumit ja sellele k?igele aluseks olevat kujutluste laadi iga teise kultuuri omast eristab.

Mis aga antiikset ja India ajaloopilti Hiina ja araabia ning eriti teravasti ?htumaisest ajaloopildist lahutab, on silmapiiri ahtus. Seda, mida kreeklased Egiptuse ajaloost teada v?isid ja teadma pidid, ei lasknud nad kunagi tungida omaenese ajaloopilti, mis enamiku jaoks l?ppes s?ndmustega, millest viimased elusolijad veel jutustada oskasid, ja kus koguni k?ige helgemate peade jaoks kehtestas m??tilise piiri Trooja s?da, millele ei pidanud eelnema enam mingit ajaloolist elu.

Araabia kultuur (seda nii juutide kui ka p?rslaste ajaloolises m?tlemises umbes Kyrosest alates) oli esimene, mis s?andas sooritada ?llatava v?tte ning viia legendi maailma loomisest mingi t?elise ajaarvestuse kaudu seosesse olevikuga; ning p?rslaste juhul v?eti ette koguni viimsep?evakohtu ja Messiase ilmumise kronoloogiline kindlaksm??ramine. See kogu inimajaloo terav ja ?sna kitsas piiritlemine – p?rsia variant h?lmab kokku tosinat, juudi variant seni veel mitte kuut aastatuhandet – on maagilise maailmatunde paratamatu v?ljendus, mis juudi-p?rsia loomislegendi selle s?gavamas t?henduses t?ielikult lahutab bab?loonia kultuuri kujutlustest, millelt ta on laenanud palju v?liseid jooni. T?iesti teise tunde ajel avasid hiina ja egiptuse ajaloom?te avara l?petamata perspektiivi, ja seda l?bi kronoloogiliselt kindlaks tehtud d?nastiate rea, mille algus aastatuhandete tagusesse halli kaugusse peitub.

Kristliku ajaarvestuse8 kaudu ette valmistatuna hakkab faustiline ettekujutus maailma-ajaloost otsekohe laiendama ja s?vendama ?htumaise kiriku poolt ?le v?etud maagilist ettekujutust, millele Florise Joachim oli 1200. aasta paiku rajanud kogu maailma saatuse s?gavm?ttelise t?lgenduse, n?hes selles kolme j?rjestikust – Isa, Poja ja P?ha Vaimu – ajastut. ?htlasi laieneb pidevalt geograafiline silmapiir, mille viikingid ja ristis?itjad juba gooti ajal Islandist kuni Aasia kaugete piirkondadeni venitasid.9 Esimest korda ja k?igist teistest kultuuridest erinevalt muutub alates 16. sajandist planeedi kogu pealispind barokiajastu k?rgema inimese jaoks inimajaloo vaatepaigaks. Esmakordselt on kompass ja pikksilm teinud sellest hilisaja haritlaste teoreetilisest oletusest, et maakera on kerakujuline, t?elise tunde, et elatakse maailmaruumis kera pinnal. Aastate loendamise kahekordne l?pmatus enne ja p?rast Kristuse s?ndi kaotab nii maise kui ka ajalise silmapiiri. Ja selle planetaarse ning l?puks k?iki k?rgkultuure h?lmava ettekujutuse m?jul on praegu lagunemas ka too ammugi pealiskaudseks ja t?hjaks muutunud gootilik jaotus vana-, kesk- ja uusajaks.

K?igis teistes kultuurides langevad maailma-ajaloo ja inimajaloo piirid kokku: maailma algus on inimese algus; inimkonna l?pp on ka maailma l?pp. Faustiline kalduvus l?pmatuse poole paneb need m?isted barokiajastul esimest korda lahknema ja teeb senitundmatus ulatuses h?lmatud inimajaloost ?ksnes maailma-ajaloolise episoodi, ning n?eb Maad, millest teised kultuurid k?sitavad “maailmana” vaid selle pealispinna osakest, v?ikese t?hena miljonite p?ikeses?steemide hulgas.

Just praeguse kultuuri ajaloolise maailmapildi ulatuse t?ttu on n??d eriti vajalik hoolikalt eristada enamiku inimeste igap?evast h??lestust sellest maksimumini k??ndivast, milleks on v?imelised ?ksnes k?rgeimad vaimud, ja nemadki vaid hetkiti. Erinevus Themistoklese ja atika talupoja ajaloolise silmapiiri vahel on ehk t?hine, kuid juba keiser Heinrich VI ja m?ne tema-aegse p?risorja puhul on see tohutult suur, ning koos faustilise kultuuri t?usuga avardub ja s?veneb suurim v?imalik h??lestumisj?ud n?nda, et see muutub k?ttesaadavaks ?ha kitsamale ringkonnale. Tekib otsekui v?imaluste p?ramiid, kus iga?ks vastavalt v?imetele h?ivab koha astmel, mida nimetatakse k?rgeima talle j?ukohase h??lestuse j?rgi. See aga t?mbab ?htumaa inimeste vahele piiri ajalooliste eluk?simuste k?sitamise osas, nagu seda taolises saatuslikus teravuses kahtlemata ei tundnud ?kski teine kultuur. Kas t?nap?eval v?ib t??line talupojast t?esti aru saada? V?i diplomaat k?sit??lisest? Iga?he ajaloolis-geograafiline silmapiir, mille tingimustes nad oma k?simusi s?nastavad, on nii erinev, et m?ttevahetusest saab m??dar??kimine. T?elise inimesetundja jaoks on kaasinimese h??lestus k?ll veel hoomatav, ning ta seab oma s?nad sedam??da – nagu me k?ik teeme lastega r??kides –, aga kunst elada niiviisi sisse ka m?ne minevikuinimese, Heinrich L?vi v?i Dante ajaloopilti, et saada selgesti aru tema m?tetest, tunnetest ja otsustest, on kahe virgeolekuseisundi suure ajavahe korral nii haruldane, et 18. sajandil sellist ?lesannet isegi veel ei aimatud, ja alles 19. sajandil on see kujunenud ajalookirjutuse (k?ll v?ga harva t?idetud) n?udeks.

T?elise inimajaloo palju laiemast maailma-ajaloost ehtfaustilise lahutamise tagaj?rg on see, et baroki l?pust alates on meie maailmapildis j?rjestikku ?ksteise taga mitu ?ksteisest eraldatud silmapiiri, mille vaheliste alade uurimiseks on s?ndinud rohkem v?i v?hem ajaloolise iseloomuga ?ksikteadused. Astronoomia uurib t?htede maailma, geoloogia maakoore, bioloogia elusolendite, antropoloogia inimeste saatust, ja alles seej?rel algab k?rgkultuuride “maailmaajalugu”, millega j?rgnevalt liitub ?ksikute kultuurielementide ajalugu, perekonnalugu, ja l?puks just ?htumaal eriliselt v?ljakujunenud elulugu.

Iga?ks neist kihtidest v?i tasanditest n?uab eraldi keskendumist, ning fookuse t?psustudes lakkavad kitsamad v?i laiemad tasandid olemast elav tekkimine ja muutuvad lihtsalt antud t?siasjadeks. Kui uurime lahingut Teutoburgi metsas,10 siis on ?he eeldusena antud selle metsa olemasolu P?hja-Saksamaa taimede-ilmas. Kui k?sime Saksa lehtpuumetsade ajaloo kohta, siis on taustaeelduseks (kuid oma erilise saatuse m?ttes hetkel mitte uuritav t?siasi) mulla geoloogiline kihistus. Kui k?sime kriidiladestuse p?ritolu j?rele, siis on ?ks p?hilisi eeldusi (kuid mitte vaadeldav probleem) Maa enese kui p?ikeses?steemi planeedi olemasolu. V?i teisiti l?henedes: see, et t?htede-ilmas on planeet Maa; et Maa peal on n?htus nimega elu; et ?ks eluvormidest on inimene; et inimajaloos on olemas orgaaniline vorm, mida me nimetame kultuuriks – on alati juhus j?rgmise, temast h?lmavama tasandi kogupildis. Oma Strassburgi perioodist kuni esimese Weimari perioodini ilmutas Goethe t?sist huvi maailma-ajaloo vastu – sellest annavad tunnistust visandid Caesarist, Muhamedist, Sokratesest, Igavesest Juudist, Egmontist –, ent sestpeale, kui ta pidi valusalt loobuma igasugusest suurejoonelisest poliitilisest tegevusest, millest meile r??gib ka “Tasso” l?plik, ettevaatlikult resigneerunud variant, l?litas ta selle huvi v?lja ning p?hendus edaspidi, end peaaegu v?gisi kitsendades, taimede, loomade ja maakera ajaloole, oma “elavale loodusele” ja ka iseenda eluloole.

Niiv?rd kui k?ik need ettekujutused on arenenud samades inimestes, on neil ?hesugune struktuur. Ka taimede ja loomade, maakoore ja t?htede ajalugu on fable convenue,11 mille v?lises tegelikkuses peegeldub “mina” sisemus, tema oleluse suundumus. Loomariigi v?i kivimite ladestuse uurimist on uuriva inimese, tema ajaj?rgu, rahvuse ja sotsiaalse seisundi subjektiivsest seisukohast niisama v?imatu vabastada kui revolutsiooni v?i Maailmas?ja vaatlusi. Kanti ja Laplace’i, Cuvier’, Lyelli, Lamarcki, Darwini kuulsatel teooriatel on ikkagi ka poliitilis-majanduslik v?rving, ning just see j?uline mulje, mille nad v?hikute ringkondadele on j?tnud, t?estab, et k?igi nende ajalookihtide k?situs p?rineb ?hisest allikast. Praegu aga on l?pule j?udmas viimane faustilisele ajaloom?ttele veel reserveeritud saavutus: nende ?ksikute kihtide orgaaniline ?hendamine ja ?hteainsasse tohutu suurde, ?htse f?siognoomikaga maailma-ajalukku l?litamine, kus n??d vaatleja pilk ?ksikinimeste elust katkematult universumi esimeste ja viimaste juhtumusteni ulatub. Niisuguse ?lesande on mehhanistlikul, seega mitte-ajaloolisel kujul p?stitanud 19. sajand. 20. sajandi eesm?rkide hulka kuulub selle lahendamine.

Ettekujutust, mis meil on maakoore ja elusolendite ajaloost, valitsevad hetkel ikka veel vaated, mis tsiviliseeritud inglise m?tlemine arendas valgustusajast alates v?lja inglise elutavadest. Lyelli “flegmaatiline” geoloogiline teooria maakihtide moodustumisest ja Darwini bioloogiline teooria liikide kujunemisest on t?epoolest ?ksnes Inglismaa enda arengu peegeldus. Ettearvamatute katastroofide ja metamorfooside asemele, mida pidasid ?igeks suur Leopold von Buch ja Cuvier, seavad nad pikkade perioodide v?ltel toimunud metoodilise arengu ja tunnustavad ?ksnes teaduslikult arvessetulevaid, t?psemalt ?eldes mehaanilisi, kasulikkusel rajanevaid p?hjusi.

See “inglisp?rane” p?hjuste liik pole mitte ainult pealiskaudne, vaid ka liiga kitsas. Esiteks piirab ta v?imalikud seosed protsessidega, mis toimuvad algusest l?puni maakera pealispinnal. Sellega j?etakse arvestamata k?ik suured kosmilised suhted Maa elun?htuste ja p?ikeses?steemi v?i ?ldse t?hemaailma s?ndmuste vahel, ning eeldatakse midagi t?iesti v?imatut: nagu v?iks maakera pealispind olla igak?lgselt isoleeritud looduslike protsesside toimumispaik. Peale selle eeldatakse, et seoseid, mida ei saa kindlaks teha virge teadvuse t?naste meetodite – tajumise ja m?tlemise – ning nende rafineeritud abivahendite, instrumentide ja teooriate abil, polegi olemas.

20. sajandi loodusajalooline m?tteviis saab 19. sajandi omast erinema selle poolest, et pealiskaudse p?hjuslikkuse s?steem, mille juured ulatuvad tagasi barokiajastu ratsionalismini, asendatakse puhta f?siognoomikaga. Me oleme skeptilised k?igi p?hjuslikult seletavate m?tteviiside suhtes. Me laseme asjadel r??kida ja piirdume neis valitseva saatuse ?ratundmise ning tema esinemiskujude vaatlemisega, milliste p?hjendamine ei kuulu inimliku arukuse toimevalda. ?lim, mida suudame saavutada, on leida need p?hjuseta, otstarbeta, lihtsalt eksisteerivad vormid, millel muutlik loodusepilt rajaneb. 19. sajandi jaoks t?hendas m?iste ‘areng’ elu edenemist ?ha suurema otstarbekuse suunas. Leibniz oma v?ga olulises “Protogaias” (1691), mis tema uurimuste alusel Harzi h?bedakaevanduste kohta visandab Maa ?rgajaloo l?binisti Goethe vaimus, ja Goethe ise pidasid selle all silmas vormilist t?iustumist. Goethe m?iste ‘vormit?ius’ ja Darwini m?iste ‘evolutsioon’ on sama vastandlikud nagu saatus ja p?hjuslikkus, kuid ka saksa ja inglise m?tlemine ning viimaks Saksa ja Inglise ajalugu.

K?ige veenvamalt r??givad Darwini teooriale vastu paleontoloogia uurimistulemused. Leitud kivistised saavad lihtsa t?en?osuse kohaselt moodustada vaid v?ljav?tukogumi – olla ?ksnes pistelised proovid. Niisiis peaks iga n?idis kujutama endast erinevat arenguastet. Oleksid vaid “?leminekud”, piire ja seega liike ei oleks. Selle asemel aga leiame l?bi pikkade ajavahemike ulatuvaid t?iesti kindlaid ja muutumatuid vorme, mis pole hoopiski arenenud otstarbekalt, vaid ilmuvad j?rsku ja otsekohe l?plikul kujul, ning ei teisene veelgi otstarbekamaks, vaid muutuvad harvemaks ning kaovad, samal ajal kui esile tulevad juba hoopis teised vormid. Selleks, mis ikka suuremas vormirikkuses v?lja kujuneb, on elusolendite suured klassid ja liigid, mis praeguses r?hmitamises on olemas algusest peale ja ilma mingi ?leminekuta. N?eme, kuidas kalade hulgas astuvad ajaloo esiplaanile k?igepealt k?hrkalad oma lihtsate vormide ja arvukate liikidega, ning kuidas nad seej?rel pikkamisi taanduvad, sellal kui kalat??bi t?iuslikuma vormi panevad aegamisi valitsema luukalad. Sama kehtib s?najalgade ja osjade algelise vormi kohta, mille viimased liigid on t?nap?eval ?istaimeliste t?isarenguni j?udnud taimeriigis peaaegu kadunud. Kuid puudub igasugune tegelik alus, et oletada siinkohal otstarbekaid ja ?ldse n?htavaid p?hjusi.12 Saatus on see, mis kutsus esile elu kui sellise, ?ha kasvava vastandlikkuse taime- ja loomariigi vahel, iga ?ksiku t??bi, liigi ja laadi. Ja koos nende olelusega on ?htlasi antud teatav vormienergia, mille varal vorm kas j??b t?iustumise j?tkudes puhtalt p?sima v?i muutub n?rgaks ja selgusetuks ning laguneb paljudeks alaliikideks, ja ?hteaegu on antud selle vormi eluiga, mida juhus v?ib k?ll l?hendada, aga mis muidu viib liigi loomuliku vanaduse ja kustumiseni.

Mis puutub inimesse, siis n?itavad diluviaalsed leiud ?ha selgemini, et k?ik tookord esinenud vormid on praegustega vastavuses ega ilmuta v?himatki m?rki arengust otstarbekama ehitusega t?u poole, ning igasuguste tertsiaarsete leidude puudumine osutab ikka rohkem sellele, et inimese eluvorm nagu iga teinegi v?lgneb oma p?ritolu ootamatule muutumisele, mille puhul k?simused “kust?”, “miks?” ja “kuidas?” j??vad l?bitungimatuks saladuseks. T?epoolest, kui oleks olemas evolutsioon inglise m?ttes, siis ei saaks olla ei ?ksteisest eraldatud mullakihte ega eraldi loomade klasse, vaid ?ksainus geoloogiline mass ja elavate ?ksikvormide kaos, mis olelusv?itlusest ?le on j??nud. Kuid k?ik, mida me n?eme, viib meid veendumusele, et ikka ja j?lle toimuvad taime- ja loomaelu olemuses s?gavad ja v?ga ootamatud muutused, mis, olles kosmilist laadi, ei piirdu kunagi maa pealispinnaga, ning mis inimese taju ja taipamise jaoks oma p?hjuste poolest v?i ?le?ldse tundmatuks j??vad.13 Ja niisamuti n?eme, kuidas need kiired ja s?gavad muutused sekkuvad suurte kultuuride ajalukku, ilma et kuidagi saaks juttu olla n?htavatest p?hjustest, m?judest ja eesm?rkidest. Gooti stiil ja p?ramiidide stiil tekkisid niisama ?kki nagu Hiina imperialism Shi Huangdi valitsuse all ja Rooma oma Augustuse ajal, v?i nagu tekkisid hellenism, budism, islam, ja t?pselt niisamuti on lood s?ndmustega, mida tuleb ette mistahes olulise ?ksikisiku elus. Kes seda ei tea, pole inimesetundja, ennek?ike ei tunne ta lapsi. Iga tegus v?i vaatlev olelus areneb t?iuse suunas epohhide kaupa, ning just selliseid epohhe tuleb oletada p?ikeses?steemi ja kinnist?htede s?steemi ajaloos. Nii maakera kui eluslooduse kui ka vabalt liikuva looma saamislugu on sedalaadi epohh, ning just sellep?rast saladus, millega meil sellisel kujul leppida tuleb.

See, mida me inimesest teame, jaotab tema oleluse selgesti kaheks suureks ajastuks. Esimest piiritlevad meie pilgu jaoks ?helt poolt too s?gav katkestus planeedi saatuses, mida me praegu nimetame j??aja alguseks, ja mille puhul me suudame Maa ajaloos kindlaks teha ainult seda, et siin leidis aset mingi kosmilist laadi muutus; teiselt poolt Niiluse ja Eufrati ??rsete k?rgkultuuride s?nd, mis j?rsku muudab teiseks kogu inimelu m?tte. Me n?eme k?ikjal teravat piiri tertsiaari ja diluuviumi vahel, ning viimasest siinpool leiame inimese olevat v?ljakujunenud t??bi, kes tunneb kombeid, m??te, kunsti, ehteid, tehnikat, ja on niisuguse kehaehitusega, mis pole sellest ajast saadik m?rgatavalt muutunud.

Me seostame esimest inimajastut primitiivse kultuuriga. Ainuke piirkond, kus sedalaadi kultuur (k?ll v?ga hilises vormis) on kogu teise ajastu kestel ja veel praegugi elusa ja ?sna puutumatuna s?ilinud, on Loode-Aafrika. Selle selge ?ratundmise eest v?lgnetakse t?nu Leo Frobeniusele, kes l?htus eeldusest, et siin j?i k?rgkultuuride m?just vabaks kogu algelise elu maailm ja mitte ainult muist algelisi h?ime. Seevastu rahvaste ps?hholoogia uurijad (V?lkerpsychologen) otsivad innukalt k?igist viiest maailmajaost rahvakilde, mille ?hisosa seisneb puht-negatiivses t?siasjas, et nad elavad k?rgkultuuride keskel, ilma neist seesmiselt osa v?tmata. Need on niisiis osalt mahaj??nud, osalt alav??rtuslikud, osalt mandunud h?imud, kelle eluavaldusi pealegi vahet tegemata kokku segatakse.

Primitiivne kultuur oli tugev ja terviklik, ?limalt elav ja m?jus, n??d aga erineb ta nii v?ga k?igest, mis hingeliste v?imalustena kuulub meile, k?rgkultuuri inimestele, et v?ib kahelda, kas nende rahvaste praeguse oleluse ja virgeoleku laadi p?hjal, kellena varasem ajastu s?gavalt praeguse sisse ulatub, on ?ldse v?imalik teha j?reldusi vanema seisundi kohta.

Juba tuhandeid aastaid on inimese virget teadvust m?jutanud t?siasi, et alaline kokkupuude h?imude ja rahvaste vahel on midagi endastm?istetavat ja igap?evast. Kuid esimese ajastu puhul peame arvestama sellega, et ??rmiselt kasina arvu v?ikeste salkadena oleledes pidi inimene t?iesti kaduma maastiku l?putusse avarusse, mille ilmet valitsesid suurte loomakarjade v?gevad hulgad. Leidude v?hesus t?estab seda t?ie kindlusega. Homo aurignacensis’e ajal hulkus Prantsusmaa pinnal ringi vahest tosin m?nesajapealist hordi, kelle jaoks oli ?limalt muljetavaldav s?ndmus, kui nad m?rkasid, et on olemas teisigi inimesi. Kas me oskame ?ldse kujutleda, milline oli elu peaaegu inimesteta maailmas? Meie, kelle jaoks kogu loodus on ammugi muutunud massilise inimkonna tagap?hjaks? Kuidas pidi maailma-teadvus teisenema, kui lisaks metsadele ja loomakarjadele kohati maastikul ikka sagedamini inimesi, kes olid “t?iesti nagu meie ise”! Inimeste hulga kahtlemata v?ga j?rsk suurenemine, mis tegi “kaasinimesest” pideva igap?evase n?htuse, asendades h?mmastava mulje r??mu- v?i vaenutunnetega ja kutsudes seel?bi iseenesest esile t?iesti uue kogemuste ning tahtmatute ja v?ltimatute suhete maailma, v?is inimhinge ajaloos olla k?ige s?gavam ja tagaj?rjekam s?ndmus. Alles v??ra eluviisi varal saadi n??d teadlikuks enda omast, ning ?htlasi lisandus suguv?sa-sisesele liigendusele kogu h?imude omavaheliste suhtlusvormide rikkus, mis algelist elu ja m?tlemist siitpeale t?ielikult valitseb. V?ime arvata, et tookord tekkisid v?ga lihtsatest meelelise suhtlemise liikidest s?nakeelte (ja ?htlasi abstraktse m?tlemise) alged, ning nende hulgas m?ned v?ga ?nnelikud ?ldkujutlused, mille omadusi me ei suuda kuidagi ette kujutada, aga mida me tohime pidada hilisemate indogermaani ja semiidi keeler?hmade varaseimateks l?htepunktideks.

H?imudevaheliste suhete t?ttu k?ikjal ?henduses olnud inimsoo primitiivsest kultuurist kasvab kolmandal aastatuhandel enne meie aega ?kki v?lja egiptuse ja bab?loonia kultuur – p?rast seda, kui kummalgi maastikul oli vahest veel tuhande aasta v?ltel valmistatud ette midagi niisugust, mis oma arengu suuna ja erip?ra, k?igi v?ljendusvormide seesmise ?htsuse ja kogu elu ?he ja sama eesm?rgi poole suunduvuse t?ttu talle eelnenust t?ielikult erineb. Minu arvates on v?ga t?en?oline, et tookord leidis aset mingi muutus maakera pinnal ?ldse v?i v?hemalt inimese sisimas olemuses. See, mis hiljem igal pool k?rgkultuuride vahel ikka veel nimetamisv??rse algelise kultuurina esineb ja alles tasapisi nende eest kaob, oleks niisiis midagi muud kui esimese ajastu kultuur. Aga see, mida ma eelkultuuriks (Vorkultur) nimetan ja mille ?hetaolist kulgu v?ib t?estada iga k?rgkultuuri alguses, on igasuguse primitiivse kultuuriga v?rreldes midagi teistsugust ja t?iesti uut.

Kogu primitiivses oleluses toimib nii vahetu j?uga “miski”, mingi kosmiline element, et k?ik mikrokosmilised v?ljendused m??di, kommete, tehnika ja ornamendi n?ol kuuletuvad ainult t?iesti hetkelisele tungile. Nende v?ljenduste kestus, kiirus ja kulgemine pole seotud mitte mingite meile ?ratuntavate reeglitega. Nii n?eme mingi valitseva ornamentaalse vormikeele (mida ei tuleks stiiliks nimetada) levikut, muutumist ja l?puks kustumist laialdaste maa-alade rahvastiku hulgas. Selle k?rval ja v?ib-olla hoopis teistsugusel levikualal n?itavad relvade laad ja kasutamine, h?imude liigendus, religioossed tavad iga?ks omaette arengut, millel on iseseisvad ajastud ning algus ja l?pp, mida ei m?juta ?kski teine vormivaldkond. Kui oleme teinud eelajaloolises kultuurikihis kindlaks meile t?pselt teadaoleva keraamikaliigi, ei luba see teha mingeid j?reldusi selle kihiga kokkukuuluva rahvastiku kommete ja religiooni kohta. Ja kui ?kskord juhuslikult mingil kindlal abieluvormil v?i n?iteks teatud laadi t?toveeringul on sama levikuala, siis ei ole selle aluseks kunagi mingi idee, nagu see seob n?iteks p?ssirohu leiutamist perspektiivi v?ljam?tlemisega maalikunstis. Pole mingeid paratamatuid seoseid ornamendi ja vanuseastmete korrastuse vahel v?i selliseid, mis ?hendaksid m?ne jumaluse kultuse p?lluharimise laadiga. Ikka ja j?lle on tegemist primitiivse kultuuri ?ksikute joonte ja k?lgede, mitte nende kultuuride eneste arenemisega. See’p see on, mida ma nimetasin kaootiliseks: primitiivne kultuur pole ei organism ega organismide summa.

Koos k?rgkultuuri t??biga astub selle “miski” asemele tugev ja ?htne suundumus. Lisaks indiviididele olid primitiivses kultuuris hingega olenditeks ainult h?imud ja suguv?sad. N??d aga on seda kultuur ise. Primitiivse kultuuri sisuks oli algeliste inim?henduste v?ljendusvormide kogusumma. K?rgkultuur on ?heainsa hiiglasliku organismi virgeolek, mis teeb ?htse ajalooga ?htse vormikeele kandjaks mitte ainult kombed, m??did, tehnika ja kunsti, vaid ka sellesse organismi kuuluvad rahvad ja seisused. Inimkeele vanim ajalugu seondub primitiivse kultuuriga ja tal on omaenese saatus, mida ei saa tuletada ornamendi v?i n?iteks abielu arenguk?igust. Kirja arenemine seevastu kuulub ?ksikute k?rgkultuuride v?ljenduse ajalukku. Egiptuse, hiina, bab?loonia ja mehhiko kultuuri eelajal kujunes v?lja omaenese erilist t??pi kiri. Asjaolu, et seda ei juhtunud india ja antiikkultuuris, ning et vanade naabertsivilisatsioonide k?rgeltarenenud kirjad v?eti neis ?le alles v?ga hilja, samal ajal kui araabia kultuuris iga uus religioon ja sekt peagi omaenese kirja loob, on s?gavaimas seoses nende kultuuride vormiajalooga ja selle sisima t?hendusega.

J?ttes k?rvale asjaolu, et meie arvestustest j??vad t?iesti v?lja kosmilised seosed, mis inimliigi saatust valitsevad, v?ib ?elda, et nende kahe ajastuga piirdubki meie tegelik teadmus inimese kohta, ja sellest ei piisa, et teha mingeid j?reldusi v?imalike v?i kindlate uute ajastute kohta v?i koguni k?sida “millal?” ja “kuidas?”

Minu m?tteviis ja vaatlusmeetod piirdub tegelikkuse f?siognoomikaga. Selle piirid on seal, kus l?peb inimesetundja kogemus ?mbritseva maailma suhtes, teoinimese elukogemus t?siasjade suhtes. Mainitud kahe ajastu olemasolu on ajaloolise kogemuse t?siasi. Primitiivsete kultuuride kogemine t?hendab, et meil on v?imalik vaadelda seda v?hest, mis on j??nud ?le millestki suuremast, mis sai valmis ja l?ppes, kuid mille s?gavamat t?hendust me v?ime mingi sisemise suguluse p?hjal veel kuidagi tajuda. Seevastu teine ajastu lubab meile t?iesti teistlaadi kogemust. See, et inimajaloos ilmub j?rsku k?rgkultuuri t??p, on juhus, mille t?hendust pole v?imalik kontrollida. Samuti pole kindel, kas mingi ootamatu s?ndmus Maa olemasolus ei kutsu esile m?nd hoopis teist vormi. Kuid t?siasi, et meie ees on kaheksa sellist kultuuri, k?ik ?hesuguse ehituse, arengu ja kestusega, lubab meile v?rdlevat vaatlust ja seega ka teadmust, mis h?lmab nii kadunud ajastut kui ka eelseisvaid aegu, muidugi eeldusel, et m?ni teistsugune saatus seda vormimaailma j?rsku ?ldse millegi uuega ei asenda. Niisuguseks v?rdlemiseks annab meile ?iguse meie ?ldine kogemus orgaanilise oleluse suhtes. R??vlindude ja okaspuude ajaloos pole v?imalik ette n?ha, kas ja millal kujuneb uus liik, ning samuti ei n?e me kultuuriajaloos ette, kas ja millal s?nnib uus kultuur. Aga sellest hetkest alates, mil emar?pp on saanud k?ima peale uue olendiga v?i mil seemnetera on mulda langenud, tunneme juba ette uue elutee sisemist vormi, mida k?ikv?imalikud kallalekippuvad v?ed v?ivad ta arenemise ja t?iusele j?udmise rahus k?ll h?irida, kuid mitte tema olemust muuta.

Veel ?petab nimetatud kogemus, et t?nap?eval kogu maakera h?lmav tsivilisatsioon ei ole kolmas ajastu, vaid eranditult ?htumaise kultuuri paratamatu staadium, mis igast teisest ?ksnes ulatuse poolest erineb. Siin saab kogemus otsa. Juurelda selle ?le, millistes uutes vormides elavad oma elu tulevased inimesed, kas neid ?lepea ongi, v?i isegi visandada majesteetlikke kavandeid deviisi v?i motoga “Nii peab see olema, nii saab see olema” – see on m?ng, mis n?ib mulle liiga t?htsusetu olevat, et m?ne kuigiv?rd v??rtusliku elu j?udu selle m?ngimisele kulutada.

K?rgkultuuride r?hm pole orgaaniline ?ksus. Asjaolu, et need kultuurid s?ndisid just niisugusel arvul, neis paigus ja sel ajal, on inimsilma jaoks s?gavama m?tteta juhus. Kuid neist iga?he liigendus on olnud niiv?rd selgesti m?rgatav, et hiina, araabia ja ?htumaine ajalookirjutus ning tihti ka juba haritlaste ?htmoodi tunne on verminud selle kohta mitmeid nimetusi, millest paremaid polegi v?imalik leida.14

Niisiis on ajaloolisel m?tlemisel kaks ?lesannet: v?tta ette ?ksikute eluk?ikude v?rdlev vaatlus ja uurida, milline on kultuuride vahel toimivate juhuslike ja korratute suhete t?hendus. Esimene neist on k?ll selgesti esile kerkinud, kuid sellest on seni ikka veel m??da vaadatud. Teist ?lesannet on siiamaani k?sitletud hooletult ja pealiskaudselt, ?hendades kogu selle segadiku p?hjusliku seletuse abil maailma-ajaloolise “protsessiga”. Seel?bi muutub nende suhete v?ga keeruline ja ?petlik ps?hholoogia niisama v?imatuks nagu kultuuride eneste siseelu ps?hholoogia. Pigemini eeldab see teine ?lesanne, et esimene oleks lahendatud. Kultuuride suhted on v?ga erinevad, alates juba nende ruumilise ja ajalise vahemaa erinevusest. Ristis?dades seisis koiduaeg vastamisi vana ja k?pse tsivilisatsiooniga, Egeuse mere Kreeta-M?keene maailmas eelkultuur vastamisi ?itsva hilisajaga. Tsivilisatsioon v?ib saata oma kiiri v?ga kaugelt (nagu saatis araabia maailmale india tsivilisatsioon ida poolt), v?i laotuda l?mmatav-raugalikult nooruse kohal (nagu tegi seda tema suhtes antiikmaailm l??ne poolt). Kuid erinev on ka kultuuride suhete laad ja tugevus: ?htumaine kultuur otsib suhteid, egiptuse oma v?ldib; ?htumaine kultuur j??b traagilistes vapustustes vastasm?ngijale alati alla, antiik kasutab nad ?ra ega kannata seel?bi. Kuid selle k?ige eeltingimused k?tkevad kultuuri enda hingelises sf??ris ja ?petavad seda hinge vahel paremini tundma kui ta enese keel, mis sageli rohkem varjab kui edasi annab.

P?gus vaade kultuuride r?hmale toob n?htavale terve rea ?lesandeid. 19. sajand, mil ajaloo uurimist m?jutasid loodusteadused ja ajaloom?tet suunasid barokiajastu ideed, viis meid ainult tipule, millel seistes me n?eme oma jalge ees uusi teid. Kas me neile ka suundume?

Tohutu raskus, millele nende suurte eluk?ikude ?hism??duline k?sitlemine senini on p?rganud, seisneb kaugete alade t?sise l?biuurimise puudulikkuses. Taas kord puutume kokku l??neeurooplase isandliku vaateviisiga, milline m?rkab ainult seda, mis talle keskaja kaudu antiigi poolt l?heneb, ega suhtu piisava t?sidusega ?lej??nusse. Hiljuti on hakatud uurima m?nda ?ksikut hiina ja india maailma valdkonda: nende kunsti, religiooni ja filosoofiat. Poliitilist ajalugu k?sitletakse lobisevas stiilis v?i mitte ?ldse. Keegi pole m?elnud, et Hiina ajaloo suuri riigi?iguslikke k?simusi – Li-wangi “Hohenstaufeni”-saatust (842 e.Kr.), esimest v?rstikongressi (659 e.Kr.), v?itlust “roomaliku” Qini riigi imperialismi (lianheng) printsiipide ja rahvasteliidu idee (hezong) vahel aastail 500–300 e.Kr., v?i Hiina “Augustuse” Shi Huangdi t?usu (221 e.Kr.) – tuleks k?sitleda sama p?hjalikult, nagu tegi Mommsen Augustuse printsipaadiga. Kui t?ielikult indialased India riikide ajalugu ka unustanud poleks, kuid Buddha p?evilt on siiski olemas rohkem materjali kui antiikmaailma ajaloost 9. ja 8. sajandil e.Kr. Sellegipoolest teeme veel praegugi n?o, nagu elanuks indialane t?iesti oma filosoofias, nii nagu ateenlasedki, kes meie klassitsistide arvates saatsid oma elu m??da kaunishingedena Ilissose kaldal filosofeerides. Ent ka Egiptuse poliitika ?le pole eriti m?tteid m?lgutatud. H?ksoslaste ajaj?rgu (mida pole veel keegi uurinud) nime taha peitsid hilisemad egiptuse ajaloolased samasuguse kriisi nagu see, mida hiinlased k?sitlevad “v?itlevate riikide perioodina”. Ning araabia maailmas ulatub huvi t?pselt sinnamaani, kus l?peb antiikkeelte levikuala. Mida k?ike pole kirjutatud Diocletianuse riigireformide teemal! Ja milline materjal on kokku kantud n?iteks V?ike-Aasia provintside ?ksluise halduse ajaloo kohta – kuna see oli kirjutatud kreeka keeles! Kuid Diocletianuse igak?lgne eeskuju, Sassaniidide riik, p?lvib t?helepanu vaid sel ajal, mil ta pidas s?da Roomaga. Kuidas aga on lood tolle riigi enda halduse ja ?iguse ajalooga? V?i mida on kogutud Egiptuse, India ja Hiina ?igusloo ja majanduse kohta, nii et see v?iks kannatada v?rdlust t??dega antiikaja ?igusest?15

3000. aasta16 paiku e.Kr. said p?rast pikka “Merovingide aega”, mis on Egiptuses veel selgesti eristatav, ??rmiselt v?ikestel aladel Niiluse ja Eufrati alamjooksul alguse kaks vanimat kultuuri. Siin on erinevust koidu- ja hilisaja vahel juba ammu t?histatud nimedega Vana riik ja Keskmine riik, Sumer ja Akad. Alates kuuendast d?nastiast ilmutab Egiptuse feodaalaja l?pp, mil p?rusaadli kujunemine tingis varase kuningav?imu langemise, nii imekspandavat sarnasust asjade k?iguga Hiina (alates Yi-wangist 934–909 e.Kr.) ja ?htumaisel koiduajal (alates keiser Heinrich IV-st), et tuleks julgeda ette v?tta nende v?rdlev uurimine. Bab?loonia “baroki” algul ilmub suur Sargon I (2300 e.Kr.), kes tungib kuni Vahemereni, vallutab K?prose, ning nimetab end (Justinianus I ja Karl V moodi) “nelja maailmajao isandaks”. N??d, Niiluse ??res u. 18. sajandil e.Kr., Akadis ja Sumeris veidi varem, kujunevad v?lja ka esimesed tsivilisatsioonid, millest Aasia oma ilmutab v?gevat ekspansioonij?udu. Siitpeale kandusid “Bab?loonia tsivilisatsiooni saavutused”, ?ht-teist m??tmise, loendamise ja arvutamisega seonduvat, P?hjamere ja Kollase mereni. M?nelgi t??riistal leiduvat bab?loonia tootem?rki v?isid germaani metslased v?lum?rgiks pidades austada, ja sellest v?is t?rgata m?ni “?rggermaani” ornament. Kuid bab?loonia maailm ise l?ks ?hest valdusest teise. Pealinnas vahetasid ?ksteist v?lja kassiidid,17 ass??rlased, kaldealased, meedlased, p?rslased, makedoonlased – puha v?ikesed18 s?jav?ed tugeva juhiga eesotsas –, ilma et rahvas oleks neile t?siselt vastu hakanud. See on esimene n?ide “Rooma keisririigi” stiililaadist. Egiptuses l?heb samamoodi. Kassiitide v?imu all panevad seal valitsejaid paika ja v?tavad maha pretoriaanid; vanu riigi?iguslikke vorme hoiavad ?lal ass??rlased – samamoodi nagu Rooma s?durkeisrid Commodusest alates; riigivalitsejatena k?ituvad nii p?rslane Kyros kui idagoot Theoderich; ning isandrahvastena v??ral maal tunnevad end ka meedlased ja langobardid. Kuid need on riigi?iguslikud, mitte tegelikud erinevused. Aafriklase Septimius Severuse leegionid tahtsid t?pselt sedasama, mida Alarichi l??negoodid, ning Adrianoopoli lahingus v?is “roomlasi” ja “barbareid” vaevalt enam eristada.

Alates 15. sajandist e.Kr. tekib kolm uut kultuuri: k?igepealt india kultuur ?lem-Pand?abis, seej?rel hiina kultuur Huang He keskjooksul (14. saj. e.Kr.) ja antiikkultuur Egeuse mere ??res (11. saj. e.Kr.). Kui Hiina ajaloolased r??givad kolmest suurest d?nastiast (Xia, Shang ja Zhou), siis vastab see umbes Napoleoni arvamusele, kes nimetas end neljanda d?nastia rajajaks p?rast Merovinge, Karolinge ja Kapetinge. Tegelikult koges kogu kultuuri arenguk?iku kummalgi juhul ainult see kolmas. Hiinas l?ks kultuur tsivilisatsiooniks ?le siis, kui Zhou d?nastia titulaarkeisrist (441. a. e.Kr.) sai “idapoolse valitseja” riigipension?r; ?htumaal toimus see siis, kui hukati “Louis Capet” ehk Louis XVI (1792). Shangi l?puajast on s?ilinud m?ned pronkskujud, mis on hilisema kunstiga samasuguses vahekorras nagu M?keene keraamika varase antiigi omaga ja Karolingide kunst romaani kunstiga. Koiduajad – nii veedade, Homerose kui Hiina – oma linnuste ja losside, r??telkonna ja feodaalkorraga esindavad kogu gootikat, Hiina “suurte kaitsjate aeg” (Mingzhu, 685–591) aga vastab igati Cromwelli, Wallensteini, Richelieu ning antiigi varasemate t?rannide ajaj?rgule.

Aastaid 480–230 e.Kr. nimetavad hiina ajaloolased “v?itlevate riikide ajastuks”. See kulmineerus saja-aastase lakkamatu s?ja, hiigels?jav?gede ja kohutavate sotsiaalsete vapustustega, ning sellest sai alguse Rooma riiki meenutav Qin kui Hiina imperialismi rajaja. Sedasama koges Egiptus aastail 1800–1550 e.Kr. (mida on alates 1675. aastast nimetatud h?ksoslaste ajaj?rguks); antiik alates Chaironeia lahingust, ning k?ige hirmsamal kujul Gracchuste tribunaadist kuni Aktioni lahinguni (133–31 e.Kr.). Samasugune on L??ne-Euroopa–Ameerika maailma saatus 19. ja 20. sajandil.

Samamoodi nagu antiikajal kandub raskuspunkt Atikast Latiumi, kandub see Hiinas Huang He j?elt (Henani juures) Jangtse ??rde (t?nap?eval Hubei provints). Xi Jiang, ‘l??nej?gi’ oli hiina ?petlastele niisama ebam??rane kui Aleksandria ?petlastele Elbe, ja India olemasolust polnud neil veel aimugi.

Nii nagu Juliuste-Claudiuste koja keisrid maakera teisel poolel, ilmub siin v?gev Ying Zheng, kes Qini riigi otsustavates lahingutes ainuvalitsusele viib. Aastal 221 e.Kr. v?tab ta endale augustuse tiitli (seda t?hendabki shi) koos tseesari-nimega Huangdi. Tema rajab “Hiina rahu”, viib v?sinud impeeriumis l?bi suure sotsiaalse reformi ning alustab juba p?ris Rooma kombel Hiina limes’e, kuulsa m??ri ehitamist, milleks ta aastal 214 e.Kr. vallutab osa Mongooliast. (Roomlastel hakkas arusaam kindlast piirist barbarite vastu kujunema p?rast Varuse lahingut; kindlustused rajati 1. sajandil.) Suurtes s?jak?ikudes alistas Shi Huangdi k?igepealt barbarite h?imud l?una pool Jangtsed ning kindlustas selle piirkonna s?jav?gede jaoks k?lblike teedega, asunduste ja kastellidega. Niisama roomalik on aga ka tema koja perekonnalugu, mis leidis kiire l?pu nerolikes ?udustes, kus m?ngisid oma osa kantsler L? Buwei, keisrinna-ema esimene abikaasa, ja suur riigimees Li Si, oma aja “Agrippa” ning hiina standardkirja looja. N??d j?rgnesid kaks Hani d?nastiat (l??nepoolne 206 e.Kr. – 23 p.Kr., idapoolne 25–220), kelle ajal piir ?ha edasi liikus, sellal kui eunuhhidest ministrid v?i kindralid ja s?durid pealinnas omal valikul valitsejaid pukki panid ja maha v?tsid. M?nel kummalisel hetkel, keisrite Wudi (140–87 e.Kr.) ja Mingdi (58–76) p?evil olid hiina konfutsianistlik, india budistlik ja antiigi stoitsistlik maailmariik j?udnud Kaspia merele nii l?hedale, et oleksid kergesti v?inud ka kokku puutuda.19

Juhus tahtis, et hunnide r?ngad kallaletungid murdusid Hiina limes’e vastu, mida iga kord kaitses tugev keiser. Aastail 124–119 e.Kr. said hunnid otsustavalt l??a Hiina “Traianuse” Wudi k?est, kes vallutas l?plikult ka L?unaHiina, omamaks p??su Indiasse, ja ehitas hiiglasliku ning kindlustega kaitstud Tarimi s?jatee. Hunnid p??rasid l?puks l??nde ja ilmusid hiljem, germaani h?imusid j?litades, Rooma piirivalli ette. Siin oli neil edu. Rooma impeerium leidis l?pu, ja seet?ttu on siiani alles veel ainult Hiina ja India impeerium, need alaliselt vahelduvate v?imude himustatud objektid. (T?nap?eval on himustajateks l??ne “punap?ised barbarid”, kes k?rgesti tsiviliseeritud braahmanite ja mandariinide silmis ei m?ngi teistsugust ega paremat rolli kui mogulid ja mand?ud, ning kes ei tarvitse j??da viimasteks.) H?vitatud Rooma impeeriumi koloniseeritava ala loodenurgas seevastu valmistus t?rkama ?htumaa eelkultuur, sellal kui idas oli juba arenemas araabia koiduaeg.

Araabia kultuuri v?ib pidada avastuseks.20 Hilisemad araablased k?ll aimasid selle ?htsust, ?htumaistel ajalookirjutajatel aga j?i see nii t?ielikult kahe silma vahele, et seda ei osata isegi rahuldavalt nimestada. Valitseva keele j?rgi v?iks vastavat eelkultuuri ja koiduaega nimetada aramealikuks, hilisaega araabialikuks. ?iget nime polegi. Kultuurid paiknesid siin tihedalt k?rvuti, ja seep?rast tuli korduvalt ette neist arenenud suurte tsivilisatsioonide ?ksteise peale ladestumist. Araabia eelaeg ise, mida v?ib j?lgida p?rslaste ja juutide juures, oli t?ielikult vana Bab?loonia maailma m?jusf??ris, koiduaeg aga mattus l??ne poolt hoovava v?imsa lumma alla, mida avaldas ?sja t?isk?psusele j?udnud antiiktsivilisatsioon. Tunda v?is ka egiptuse ja india tsivilisatsiooni m?jutusi. Seej?rel v?lus araabia vaim omakorda algavat ?htumaa kultuuri (enamasti hilisantiikset maskeeringut kandes), ning araabia tsivilisatsioon, mis L?unaHispaania, Provence’i ja Sitsiilia rahva hinges oli settinud sellal veel mitte p?ris surnud antiikkultuurile, muutus eeskujuks, mille varal kasvas gooti vaim.

Araabia kultuuriga seonduv maastik on kummaliselt lai ja rebestatud. M?elgem end Palmyrasse v?i Ktesiphoni ja sealt edasi. P?hja pool asus Osro?ne,21 mille pealinnast Edessast sai araabia koiduaja Firenze. L??ne poole j??vad S??ria ja Palestiina, kus s?ndisid Uus Testament ja juudi Mi?na, ning mille p?sivaks eelpostiks on Aleksandria. Ida pool tegi mazdaism l?bi j?ulise uuenemise (mis vastab Messia s?nnile juutluses), ning mille kohta me v?ime Avesta riismetest j?reldada vaid seda, et see on aset leidnud. Siin s?ndisid ka Talmud ja Mani religioon. S?gaval l?unas, tulevasel islami kodumaal, arenes r??tliajastu, mis puhkes t?iel m??ral ?itsele Sassaniidide riigis. Veel t?nap?evalgi leidub seal l?biuurimata linnuste ja losside varemeid, kust juhiti otsustavaid s?du Aafrika rannikul paikneva kristliku Aksumi riigi ning Punase mere teisel kaldal, Araabia poolsaare rannikul asuva L?una-Araabia juudiriigi Himjari vahel – s?du, mida diplomaatiliselt ?hutati Roomast ja P?rsiast. K?ige kaugemal p?hjas on B?tsants, kummaline segu n?rtsinud antiiktsivilisatsiooni ja varajase r??tliajastu vormidest, mis nii segadusttekitavalt v?ljendub ennek?ike tema s?jav?gede ajaloos. L?puks (ja liiga hilja) andis islam sellele maailmale ?htse teadvuse, millele tugineb too v?idukas endastm?istetavus, mis peaaegu tahtetult t?i tema poole kristlasi, juute ja p?rslasi. Seej?rel t?rkas islami pinnal araabia tsivilisatsioon, mis viibis tookord, kui teel Jeruusalemma murdsid ajutiselt sisse ?htumaised barbarid, oma k?rgeima vaimse t?iuse astmel. Millisena v?is see vaatem?ng paista suursugustele araablastele? Vahest veidi bol?evistlikuna? Araabia maailma poliitika jaoks olid olud “Frankistanis” midagi niisugust, mille peale vaadati ?lalt alla. Kolmek?mneaastase s?ja p?evil (mis araablaste silme jaoks toimus “kaugel l??nes”), mil Inglise saadik Konstantinoopolis p??dis veenda T?rgi sultanit astuma Habsburgide koja vastu, reageeriti sellele kindlas teadmises, et neil v?ikestel r??vriikidel araabia maailma silmapiiri taga pole erilist t?hendust Marokost Indiani ulatuva suure poliitika jaoks. Isegi siis, kui Napoleon maabus Egiptuses, ei olnud kohalikul rahval enamasti tulevikust veel aimugi.

Vahepeal oli s?ndinud uus kultuur Mehhikos. See j?i k?igist teistest nii kaugele, et ?kski s?num sellest ei j?udnud kunagi nende teisteni. Seda imekspandavam on tema arengu sarnasus antiikkultuuri omaga. Arheoloogid on s?gavas h?mmingus, m?eldes sealsete p?ramiidide (teocalli) ees oma dooria templitele, ja ometi on just mehhiko kultuuri antiigiga ?hine joon, puudulik v?imutahe tehnika alal see, mis m??ras relvastuse laadi ja tegi v?imalikuks katastroofi.

See on ainuke n?ide kultuuri v?givaldsest surmast. Ta ei n?rbunud, teda ei surutud alla ega pidurdatud, vaid tapeti tema arengu t?ies toreduses, ta h?vitati nagu p?evalill, millel m?ni m??duja pea otsast l??b. K?ik need riigid (nende hulgas ?ks maailmariik ja rohkem kui ?ks riikide liit, mille suurus ja vahendid kaugelt ?letasid Kreeka-Rooma riikide omi Hannibali ajal) kogu oma k?rge poliitikaga, hoolikalt korraldatud rahandusega, k?rgeltarenenud seadusandlusega, administratiivse v?imekuse ja majanduslike harjumustega, mis oleksid Karl V ministritele arusaamatuks j??nud, rikkaliku mitmekeelse kirjandusega, k?rgintellektuaalse suursuguse seltskonnaga – suurlinnades, milliseid ?htumaal veel ?ldse ei olnud – k?ike eelnimetatut ei murdnud meeleheitlik s?da, vaid h?vitas m?ne aastaga k?put?is bandiite, ja nii t?ielikult, et elluj??nutel ei s?ilinud k?igest sellest enam m?lestustki. Tenochtitl?ni hiigellinnast ei j??nud kivi kivi peale. Maajade suurlinnad Yukat?ni ?rgmetsades langevad kiiresti vegetatsiooni ohvriks. Me ei tea neist ?hegi kohta, mis nime ta kandis. Toonasest kirjandusest on alles kolm raamatut, mida keegi lugeda ei oska.

K?ige kohutavam on siinjuures asjaolu, et see ei kuulunud isegi ?htumaise kultuuri paratamatuste hulka. See oli seiklejate eraasi, ning mitte keegi Saksamaal, Inglismaal ja Prantsusmaal ei aimanud tookord, mis siin toimus. Rohkem kui kusagil mujal tuli just siin ilmsiks et inimajalool pole mingit ?ldisemat m?tet. S?gav t?hendus on ainult ?ksikute kultuuride k?ek?igul. Nende omavahelised suhted on juhuslikud ja t?htsusetud. Seekordne juhus oli nii koletult banaalne, lausa naeruv??rne, et seda ei tohiks kasutada isegi k?ige viletsamas jandis. Trag??dia juhatasid sisse ja viisid l?pule paar kehva suurt?kki ja m?nisada kivilukuga p?ssi.

Selle maailma k?ige ?ldisemastki ajaloost pole enam kunagi v?imalik mingit kindlamat ?levaadet saada. S?ndmused, mis on sama olulised, nagu olid meie jaoks ristis?jad ja reformatsioon, on j?ljetult unustusse langenud. Alles viimastel aastak?mnetel on uurimine teinud kindlaks v?hemalt hilisema arengu piirjooned, ning nende andmete abil suudab v?rdlev morfoloogia, v?ttes appi teiste kultuuride kohta teadaoleva, avardada ja s?vendada ettekujutust ka mehhiko kultuuri varasema arengu kohta.22 Selle p?hjal arvatakse, et mehhiko kultuuri epohhid on araabia kultuuri omadest umbes 200 aastat hilisemad ning ?htumaistest 700 aastat varasemed. Oli olemas eelkultuur, mis arendas kirja ja kalendrit nagu Egiptus ja Hiina, kuid seda me enam ei tunne. Ajaarvestus algas aastast, mis oli ammu enne Kristuse s?ndi, kuid mille t?pset kaugust viimase suhtes ei saa enam kindlaks teha. Igatahes t?estab see mehhiko inimese erakordselt arenenud ajaloomeelt.

“Helleeniliste” maaja-riikide koiduajast annavad tunnistust dateeritud reljeefpiilarid vanades linnades nagu Cop?n23 (l?unas), Tikal ja veidi hiljem Chich?n-Itz? (p?hja pool), Naranjo ja Seibal (umbes 160–450). Perioodi l?pul saab Chich?n-Itz? oma ehitistega eeskujuks tervetele aastasadadele. Selle k?rval kogevad uhket ?itsengut Palenque ja Piedras Negras (l??nes), mis v?iks vastata meie hilisgootikale ja renessansile (450–600, ?htumaadel 1250–1400?). Hilisajal (vastab barokile) saab stiiliarengu keskpunktiks Champutun; ?htlasi j?uavad kultuurilised m?jutused Anahuaci k?rgplatool elavate “itaalikute” – nahua rahvasteni, kes kunstiliselt ja vaimselt v?tavad ?ksnes vastu, kuid oma poliitiliste vaistude poolest on maajadest kaugelt ?le (umbes 600–960, sama antiigis 750–400 e.Kr., ?htumaadel 1400–1750?). N??d algab maajade “hellenism”. 960. aasta paiku rajatakse Uxmal, millest peagi saab esmaj?rguline maailmalinn nagu samuti tsivilisatsiooni k?nnisel rajatud Aleksandria ja Bagdad; selle k?rval leiame terve rea hiilgavaid suurlinnu nagu Labna, Mayap?n, Chacmultun ning j?llegi Chich?n-Itz?. Need m?rgivad suurep?rase arhitektuuri k?rgpunkti, mis ei loo enam uut stiili, vaid kasutab vanu motiive – maitsekalt ja tohutus m??tkavas. Poliitikas on esiplaanil kuulus Mayap?ni Liiga (960–1195), kolme juhtiva riigi liit, mis suurtest s?dadest ja korduvatest revolutsioonidest hoolimata valitseb olukorda – paistab, et siiski veidi kunstlikult ja v?givaldselt (sama antiigis 350–150 e.Kr., ?htumaadel 1800–2000).

Selle perioodi l?ppu t?histab suur revolutsioon, millega seoses “rooma” nahuad sekkuvad l?plikult maajade asjadesse. Nende abil kutsus Hunac Ceel esile ?ldise ?lest?usu ja h?vitas Mayap?ni (1190. aasta paiku, sama antiigis umbes aastal 150 e.Kr.). Mis n??d j?rgneb, on ?he k?pseks saanud tsivilisatsiooni t??piline lugu, kus ?ksikud rahvad s?jalise ?leoleku p?rast v?itlevad. Maajade suured linnad tukuvad id?llilises rahus, mis meenutab Roomale kuuluva Ateena ja Aleksandria oleskelu. Vahepeal aga kujuneb nahuate ala kaugeimal ??rel v?lja neist rahvastest noorim, asteegid – ?rgj?ulised, barbaarsed ja t?itmatu v?imutahtega. 1325. aastal (mis vastab Augustuse ajale) rajavad nad Tenochtitl?ni, mis peagi t?useb kogu mehhiko maailma pealinnaks. 1400. aasta paiku algab suurejooneline s?jaline ekspansioon; vallutatud piirkonnad kindlustatakse s?jav?eliste kolooniate ja s?jateede v?rguga, s?ltuvaid riike hoitakse tugeva diplomaatia abil l?a otsas ja ?ksteisest lahus. Keiserlik Tenochtitl?n kasvas hiiglasuureks rahvusvahelise elanikkonnaga linnaks, kus ei puudunud ?kski maailmariigi keel. Kuiv?rd nahua provintsid olid poliitiliselt ja s?jaliselt kontrolli all, tungiti k?hku l?una poole ning asutati end vallutama maajade riike. Pole teada, millise k?igu asjad j?rgmise saja aasta sees oleksid v?tnud. Enne tuli l?pp.

?htumaa asus tookord umbes sel astmel, mille maajad olid 700. aasta paiku juba ?letanud. Alles Friedrich Suure aeg olnuks k?ps Mayap?ni Liiga poliitikat m?istma. See, mille asteegid 1500. aasta paiku organiseerisid, j??b meie jaoks veel kaugesse tulevikku. Mis aga juba tookord faustilist inimest iga teise kultuuri omast eristas, oli tema rahuldamatu tung kaugusse, mis l?ppkokkuv?ttes p?hjustas ka mehhiko ja peruu kultuuri h?vitamise. See tung on pretsedenditu ja ilmneb igal alal. Kindel on see, et Kartaagos ja Persepolises aimati j?rele joonia stiili; hellenistlik maitse leidis imetlejaid india gandara-kunstis; selle aga, kui palju hiinalikku tungis p?hjapoolsete maade germaani puitehitiste kunsti, avab ehk tulevane uurimist??. Mo?eestiil valitses Taga-Indiast kuni P?hja-Venemaani ning l??nepoolse Aafrika ja Hispaaniani. Kuid k?ik see kaob ?htumaiste stiilide ekspansioonij?u ees. On endastm?istetav, et stiiliajalugu ise j?uab t?iusele ainult kodupinnal, kuid tema m?jutused ei tunne mingeid piire. Paika, kus oli seisnud Tenochtitl?n, p?stitasid hispaanlased barokkstiilis katedraali hispaania maalikunsti ja plastika meistriteostega; portugallased tegutsesid Ees-Indias (Hindustan), hilisbaroki itaalia ja prantsuse ehitusmeistrid kaugel Poolas ja Venemaal. Inglise rokokoole ja ennek?ike ampiirile kuulub avar provints P?hjaAmeerika plantaatorite riikides, mille imelisi ruume ja m??blit Saksamaal liiga v?he tuntakse. Klassitsism avaldas m?ju juba Kanadas ja Aafrika l?unatipus, ning sestpeale ei leidu enam mingeid barj??re. Igas teiseski vormivaldkonnas avaldus ?htumaa noore tsivilisatsiooni suhe vanade ja veel olemasolevatega selles, et ta neid k?iki l??neeuroopa– ameerika eluvormide ikka tihedama kihiga kattis, mille all vana, omaenese vorm pikkamisi kaob.

Uus ettekujutus inimeste maailmast, mis on m??ratud v?lja vahetama praegu veel k?ige targemateski peades kinnistunud skeemi “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”, teeb v?imalikuks ka uue ja minu meelest meie tsivilisatsiooni jaoks l?pliku vastuse k?simusele, mis on ajalugu.

Eess?nas oma “Maailma ajaloole” ?tleb Leopold Ranke: “Ajalugu algab alles seal, kus monumendid arusaadavaks muutuvad, ja kus on olemas usutavaid kirjalikke ?lest?hendusi.” Nii vastab andmete koguja ja korrastaja. Kahtlemata on siin see, mis toimus, ?ra vahetatud tollega, mis juhtus toimuma m?ne ajaloo-uurija vaatev?ljal. Kas t?siasi, et Mardonios Plataia all l??a sai ja langes, lakkab ajalugu olemast, kui m?ni ?petlane seda 2000 aastat hiljem enam ei tea? Kas elu on ainult siis t?ene, kui sellest r??gitakse raamatutes?

Eduard Meyer,24 kes on kaalukaim ajaloolane p?rast Ranket, ?tleb: “Ajalooline on see, mis avaldab v?i avaldas m?ju… Alles ajalooline k?sitlusviis, mis ?ksiku juhtumi teiste samal ajal toimunud juhtumite otsatust massist v?lja t?stab, teeb sellest ajaloos?ndmuse.” See on ?eldud t?iesti Hegeli vaimus ja tema maitse kohaselt. Esiteks: t?htsad on t?siasjad ja mitte meie juhuslik teadmine nendest. Just uus ajaloopilt sunnib meid oletama, et on olemas hulk esimese j?rgu t?siasju, millest me ?petlaslikus m?ttes kunagi midagi teada ei saa. Me peame ?ppima k?ige laiemas mahus arvestama tundmatuga. Ja teiseks: t?ed on olemas vaimu jaoks, t?siasjad aga ainult seoses eluga. Ajalooline k?sitlusviis, minu s?nastuses f?siognoomiline takt, on t?uline otsustus, minevikule ja tulevikule laiendatud inimesetundmine, kaasas?ndinud oskus vaadelda isikuid ja olukordi, n?ha seda, mis oli s?ndmus, mis oli paratamatu, mis pidi s?ndima, ning mitte ainult teaduslik kriitika ja andmete tundmine. Teaduslik kogemus tuleb igal t?elisel ajaloolasel k?ige muu k?rval v?i j?rel. Arusaamise ja edasiandmise vahendeid kasutades t?estab see p?hjalikult veel kord – ja nimelt virge teadvuse jaoks – seda, mis mingil valgustatuse silmapilgul oli oleluse jaoks juba selge.

Just p?hjusel, et faustilise oleluse j?ud on t?naseks loonud meile selliste sisimate kogemuste ringi, mille omandamiseks polnud v?imalust ?helgi teisel inimesel v?i ajaj?rgul, ning et k?ige kaugematel s?ndmustel hakkab meie silmis ?ha enam olema suhteid ja m?tet, mida neil kellegi teise ja ka l?himate kaasateinute jaoks veel ei v?inud olla, on nii m?nigi asi meile t?nap?eval ajalooks muutunud – teiste s?nadega, muutunud eluks, mis on koosk?las meie eluga, mida see saja aasta eest veel ei olnud. Tacituse jaoks pole Tiberius Gracchuse revolutsioonil, mille toimumise aega ta v?ib-olla “teadis”, enam t?elist t?hendust, k?ll aga meile. Islamiusulistele ei t?henda monof?siitide ajalugu ja nende suhted Muhamedi l?hikonnaga midagi, kuid meie ?pime selle najal veel kord tundma inglise puritanismi arengulugu. Niisuguse tsivilisatsiooni seisukohast, mille vaatev?lja mahub kogu meie maakera, polegi l?puks olemas enam midagi t?iesti mitte-ajaloolist. Skeem “vana-aeg – keskaeg – uusaeg”, nagu 19. sajand sellest aru sai, sisaldas valikut ainult ilmselgetest suhetest. Kuid Hiina varajase ja Mehhiko ajaloo praegune m?ju meile on peenemat ja vaimsemat laadi: me kogeme selle kaudu elu ?ldisi ja ?limaid paratamatusi. Me ?pime teise eluk?igu varal tundma iseennast, nii nagu me oleme, nii nagu me peame ja saame olema: see on suur ?ppetund tuleviku tarbeks. Meie, kellel praegu on veel ajalugu, ja kes me ajalugu teeme, saame siin, ajaloolise inimkonna kaugeimal piiril, teada, mis on ajalugu.

Kui Sudaani kahe neegrih?imu v?i Caesari ajal heruskide ja kattide vahel v?i – mis olemuselt on sama – kahe sipelgapesakonna vahel leiab aset lahing, siis on see ?ksnes elava looduse vaatem?ng. Aga kui heruskid l??vad Varuse lahingus roomlasi v?i asteegid tlaskalaane, siis see on ajalugu. Siin osutub t?htsaks k?simus “millal?”; siin on kaalu igal aastak?mnel, koguni igal aastal. Siin on tegemist suure eluk?iguga, mille puhul iga otsustus omandab epohhiloova t?henduse. Sel juhul on olemas sihtpunkt, mille poole liigub iga s?ndmus; on olelus, mis tahab kulgeda talle m??ratud suunas, tempo, orgaaniline kestus, ning mitte sk??tide, gallialaste, kariibide korrap?ratu siia-sinna liikumine, mille ?ksikasjad on niisama t?htsusetud nagu need, mis v?ivad juhtuda koprakoloonias v?i stepis t?is gasellikarju. See on zooloogiline s?ndmustik, mille puhul pole t?htis ?ksikute rahvaste v?i karjade saatus, vaid inimeste v?i gasellide v?i sipelgate kui liigi saatus. Primitiivsel inimesel on ajalugu ainult bioloogilises m?ttes. Selle v?ljaselgitamine on igasuguse eelajaloo-alase uurimist?? ?lesandeks. S?venev tutvumine tule, kivist t??riistade, metallide ja relvade toime mehaaniliste seadustega iseloomustab ainult liigi kui terviku ja temas k?tkevate v?imaluste arengut. See, mida nende relvadega kahe h?imu vahelises v?itluses saavutatakse, on bioloogilise ajaloo raames t?iesti ?kstapuha. Kiviaeg ja barokk on vanuseastmed, esimene neist ?he liigi, teine ?he kultuuri eluloos, niisiis kahe t?iesti erineva h??lestusega organismi oleluses. Siinkohal tahan ma protesteerida kahe oletuse vastu, mis on seni igasugusele ajaloom?ttele laostavalt m?junud: esiteks arvamus, nagu oleks kogu inimkonnal l?ppeesm?rk, ja teiseks l?ppeesm?rkide kui selliste salgamine. Elul on eesm?rk. See on selle t?ideminek, mis postuleeriti elu sigitamisega. Kuid indiviid kuulub s?nni poolest kas m?nda k?rgkultuuri v?i ainult inimt??pi ?ldse. Kolmandat suurt elu?htsust ei ole. Sel juhul on tema saatus kas zooloogilise ajaloo v?i “maailma-ajaloo” osaks. “Ajalooline inimene,” nagu mina seda k?sitan, ja nagu on alati arvanud k?ik suured ajaloolased, on t?iusele j?udnud kultuuri inimene. Enne, p?rast ja v?ljaspool seda on ta ajalootu. Siis on tema rahva k?ek?igul niisama v?he t?hendust kui maakera saatusel, kui vaadelda seda mitte geoloogia, vaid astronoomia tasandil.

Ja sellest j?reldub ?ks p?ris otsustav ning siinkohal esmakordselt kindlaks tehtud t?siasi: et inimene on ilma ajaloota mitte ainult enne m?ne kultuuri s?ndi, vaid muutub taas ajalootuks, niipea kui tsivilisatsioon on omandanud l?pliku kuju, kui kultuuri elav areng on l?ppenud ja m?tteka oleluse viimased v?imalused ammendatud. See, mida me n?eme egiptuse tsivilisatsioonis alates Seti Esimesest (1300 e.Kr.) ning hiina, india ja araabia tsivilisatsioonis veel t?nap?evalgi, on taas primitiivse ajastu zooloogiline siia-sinna liikumine, olenemata sellest, kui vaimsetes usulistes, filosoofilistes ja ennek?ike poliitilistes vormides ta esineb. Asjaolu, kas Bab?lonis troonib kassiitide metsik s?duritehord v?i p?rslased kui peened p?rijad, ning millal, kui kaua ja millise eduga keegi neist seal valitseb, pole Bab?lonist vaadates oluline. Rahva heaolu seisukohalt polnud see muidugi ?ksk?ik, ent samaks j?i t?siasi, et selle maailma hing oli kustunud, ja seep?rast polnud ?helgi s?ndmusel s?gavamat t?hendust. Mingi j?rjekordne – v??ras v?i omamaine – d?nastia Egiptuses, revolutsioon v?i vallutus Hiinas, uus germaani h?im Rooma riigis – k?ik see kuulub maastiku ajalukku nagu metsloomade arvukuse muutumine v?i linnuparve kohavahetus. See, millele k?rgemat liiki inimesed tegelikus ajaloos alati panustasid, ning millel rajanesid k?ik animaalsed v?imuk?simused, ka siis, kui j?litaja v?i tagaaetu polnud v?himalgi m??ral teadlik oma tegude, kavatsuste ja saatuse s?mboolsusest, oli millegi olemuslikult hingelise teostamine, ideele elava ajaloolise kuju andmine. Ideede nimel on toimunud ka v?itlused, mida pidasid omavahel suured stiilisuunad (gootika ja renessanss), filosoofid (stoikud ja epikuurlased), erinevad riigim?tted (oligarhia ja t?rannia) v?i majandusvormid (kapitalism ja sotsialism).

Millestki niisugusest pole tsivilisatsioonis enam juttugi. V?ideldakse veel ainult palja v?imu p?rast, animaalse paremuse kui sellise eest. Ja kui enne ka n?iliselt k?ige ideelagedam v?im veel mingil m??ral ideed teenis, siis hilistes tsivilisatsioonides on isegi veenvaim ideeline n?ivus vaid maskiks puht-zooloogiliste v?imuk?simuste ees.

Kui v?rdleme india filosoofiat enne ja p?rast Buddhat, siis varasem kujutas endast suurejoonelist liikumist india hinges ja hingega postuleeritud m?ttesihi poole, ja hilisem olemasoleva m?ttevaramu ikka uut l?bisorimist, ilma et see uueneks. Lahendused on alatiseks antud, kuigi muutub viis, kuidas neid v?ljendatakse. Seesama kehtib hiina maalikunsti kohta enne ja p?rast Hani d?nastia algust – olenemata sellest, kas me seda tunneme v?i mitte – ning egiptuse arhitektuuri kohta enne ja p?rast Uue riigi algust. Tehnikas pole asjad teistmoodi. Aurumasina ja elektri, need ?htumaised leiutised, on t?nap?eva hiinlane v?tnud tarvitusele t?iesti samal viisil – ja sama religioosse aukartusega – nagu nelja tuhande aasta eest pronksi ja adra ning hulk aega varem tule. Aurumasin ja elekter erinevad hingeliselt t?iesti neist leiutistest, mida tegid Zhou ajastu hiinlased ise, ning millel nende sisima ajaloo jaoks oli iga kord epohhiloov t?hendus.25 Enne ja p?rast kultuuri ei m?ngi sajandid kaugeltki enam seda rolli, mida aastak?mned ja tihti aastadki kultuuri sees, sest aegamisi p??sevad taas kehtivusele bioloogilised perioodid. See annab v?ga hilistele seisunditele, milles nende kandjate jaoks on midagi endastm?istetavat, tolle pidulikult kestva iseloomu, mida omaenese arengutempoga v?rreldes imestusega m?rkasid t?elised kultuurinimesed nagu Herodotos Egiptuses ja alates Marco Polost l??neeurooplased Hiinas. See on ajalootuse kestvus.

Kas ei tundu, et Aktioni lahingu ja pax Romana’ga on antiikajalugu l?ppenud? Enam ei tehta suuri otsustusi, mis koondaksid endasse kogu kultuuri sisemise m?tte. Valitsema hakkab m?ttetus, zooloogia. Maailma, kuigi mitte tegutsevate eraisikute jaoks pole enam t?htis, kas m?ni s?ndmus l?peb nii v?i teisiti. K?ik suured poliitilised k?simused on lahendatud nii, nagu nad igas tsivilisatsioonis l?puks lahendatakse: enam ei tajuta k?simusi kui selliseid, enam ei k?sitagi. Veel veidi, ja enam ei taibatagi, mis probleemid varasemaid katastroofe tegelikult p?hjustasid. Mida enda puhul ei kogeta ning l?bi ei elata, see j??b arusaamatuks teistegi juures. Kui hilisemad egiptlased r??givad h?ksoslaste v?i hilisemad hiinlased “v?itlevate riikide” ajast, siis annavad nad asja v?lisele k?ljele hinnangu oma elulaadi j?rgi, mis ei tunne enam m?istatusi. Nad n?evad seal ?ksnes v?imuv?itlusi; nad ei n?e, et neid meeleheitlikke v?liseid ja kodus?du, kus kutsuti v??raid appi omaenese kaaskodanike vastu, peetakse idee p?rast. Praegu me saame aru, millised kohutavad pinged ja pingelangused v?isid olla m?ngus seoses Tiberius Gracchuse v?i Clodiuse tapmisega. 1700. aastal ei suutnud me seda veel taibata ja 2200. aastal ei taipa enam. T?pselt samad lood on Khyani (Chiani), tolle napoleonliku n?htusega, kelle jaoks egiptuse ajaloolased leidsid hiljem vaid nime “h?ksoslaste kuningas”. Kui poleks tulnud germaanlasi, oleks Rooma ajalookirjutus tuhat aastat hiljem teinud Gracchusest, Mariusest, Sullast ja Cicerost d?nastia, keda oleks toetanud Caesar.

V?rreldagu Tiberius Gracchuse surma Nero omaga, p?rast seda kui Roomasse j?udis teade Galba ?lest?usust,26 v?i Sulla v?itu mariaanide (Mariuse pooldajate) ?le Septimius Severuse v?iduga Pescennius Nigeri ?le. Kas s?ndmuste vastupidine areng teisena nimetatud juhtumitel oleks keisririigi k?ek?igus midagi muutnud? Mommseni ja Eduard Meyeri27 hoolikas vahetegemine Caesari “monarhia” ja Pompeiuse v?i Augustuse “printsipaadi” vahel l?heb juba liiga kaugele. N??d on need veel ainult t?hjad riigi?iguslikud fraasid, kuid viisk?mmend aastat varem olnuks see kahe idee vastandamine. Kui Vindex ja Galba 68. aastal “vabariiki” taastada tahtsid, siis oli see m?ngimine endise m?istega uuel ajal, mil t?eliselt s?mboolseid m?isteid enam polnud. K?simus oli veel vaid selles, kelle k?tte langeks puht-materiaalne v?im. ?ha neegrikuningalikum v?itlus tseesaritiitli p?rast v?inuks ikka primitiivsemal ja seep?rast “igavesemal” kujul veel aastasadu edasi kesta.

Neil rahvastel pole enam hinge. Seep?rast ei saa neil enam olla omaenese ajalugu. K?ige rohkem v?ivad nad omandada objekti t?henduse m?ne v??ra kultuuri ajaloos, ja kujuneva vahekorra s?gavama m?tte m??rab eranditult too v??ras elu. Niisiis ei m?ju vanade tsivilisatsioonide pinnal millegi ajaloo-taolisena kunagi see, kuidas antud paikkonna inimene ise s?ndmuste n?item?ngus kaasa m?ngib, vaid kuidas seda etendavad teised. Ja n?nda tulevad taas n?htavale “maailma-ajaloo” kui tervikn?htuse kaks aspekti: suurte kultuuride eluk?igud ja nendevahelised suhted.

Данный текст является ознакомительным фрагментом.